Shit happens indeed

Neljapäev oli päris huvitav. Tööjuures pani üks töötajatest roopi, keset kliente. Ja siis jooksis tagaruumi ja pani trepile ka ühe pläraka maha. Ōnneks oli ainult limonaad, aga idée jääb samaks. Ma olin just parasjagu treppide peal, kui seda ilusat vaatepilti pealt nägin. Esimene asi oli kohe, et kas olek ok. Loll küsimus mida küsida, muidugi pole ta ok, kui ta keset treppi oksendab. Ma lubasin siis kōik ära koristada ja käskisin tal minna maha istuda. Pärast saint a käest teada, et keegi oli talle midagi joogi sisse sokutanud kui ta eelmine päev väljas kais. Ta jōi ainult 2 klaasi veini ja paar trinki , aga ei mäletanud midagi. Ta poiss pidi ta haiglasse viima, sest ta oli kokku kukkunud. Mingit muud seletust ei saa olla kui et she got spyked.
Kuskil kolm päeva enne seda sain teada, et Philis on 4 nädalat töölt kōrval ja ma saan tema tunnid endale. Muidugi oli mul hea meel ekstra raha üle, aga proovid on ka ju samal ajal, damit. Aga eile sain ōnneks uue koristajaneiu. Ajasin eile ta oma seletamisega ikka nii segadusse. Ma ei ole hea ōoetada, ega seletaja. Aga Steff on tubli töötaja, korralik ja väga sōbralik. Täna ta mainis juba, et talle meeldib siin rohkem töötada kui see, kus ta ōhtuti koristab. Steffi teise töö ülemus hakkas talle ōpetama ,kuidas tolmuimejat peaks käsitlema..no kuulge , tolmuimejaga vist ei saa eriti mööda nagu panna vōi mis?
Aga jah, kui neljapäeval koju rattaga sōitsin , läbi pargi, siis mida mu silmad näevad. Keset päist päeva naine tōmbab väiksel poisil pükse alla , samal ajal kui see rohtu kuseb. Ja teda ei kottinud isegi see pisiasi, et inimesed sealt mööda käivad...oleks siis vōinud vähemalt veits vōssa minna mitte pool meetrit kōnniteest. No irw noh. Kui me räägime et noorus on hukas, siis mis me sellele nimeks paneme. Laps pole kolmenegi ja juba kuseb avalikult, abiga muidugi, aga ikkagi. Tuleb tahtmine pead vōngutada...it’s so wrong.
Ja et sellele päevale piir peale tōmmata, iga kord kui ma töölt tulen pean läbi väikse teejupi manööverdama, et pargi kōnniteele jōuda...ja vōiksin vanduda, et iga kord kui ma seda teen on keegi kena koeraomanik lasnud oma puudlil tee peale situda. Ja mitte väiksed junnid , vaid suured pruunid haisvad kangid! Ja kuskil kuu tagasi, sōitsin ma ühest läbi...kui kena, ja seda ei olnud just kerge kummi mustri vahelt välja saada.