Butterflyworld!!!!! Lōpuks käisime seal ära eile. See oli suletud vahepeal, aga nüüd puhuvad uued suvised tuuled. Läksime sisse ja suur papagoi näris oma kuudis koera mänguasja. Lootsime , et ta ütleb midagi, aga ei. Maksime sissepääsi ja läksime sisse. MEGAAAAA!!! No päriselt, milline vaade. Hoone pole küll suur, aga vihmamets mahtus sinna küll ära. Kohe kui sisse läksime lendas gigant liblikas näo eest mööda, huuh... pani vōbelema küll. No kujuta ette kui umnes käelaba suurune liblikas sulle näkku lendab. Vist hüppaks küll eest ära vōi mis?! Kōigepealt oli suur känd, mille peal olid banaani viilud, sest liblikad söövad banaane. Selline ringjas ala, kust rännakut alustada ja siis taimede vilus pink. Ja vasakule läks rada taimede vahelt. Ja jummel kui palav seal oli, 30 C, täielik troopika. Higi vōttsi kohe lahti.
Kōndisime ja imetlesime, igal sammul kaamera pihus valmis pilti tegema. Megailus. Igasugust vōimalikku suurust ja värvi liblikad ja taimed. Ja raja lōpus oli väike kosk, mis kukus tiigikesse, kus ujus elusuured kuldkalad. Ma pole nii suurt kuldkala elu näinud ..et idée saada, kui suured nad olid..no kujuta 2l pudel limonaati ja pane veits veel juurde. Nii suured olid. Ja neid oli seal palju...palju. aga kōik oli nii ilus, nagu looduses peab, suu ammuli vahtisin nagu koolilaps.
Ja liblika kasvuhoone kōrval oli veel teine tuba, kus oli klaasi taga megasuur boa ja megasuur anaconda, koolane, nagu Britney Spearsi videos. Laheee. Ja kaks komodot jag eco ja tarantula. Jaaaaa...arvake ära Mircats!!!! Ja neil oli kaks poega ka, nii armsad, mängisid seal ja ajasid üksteist taga...vōta vōi koju.
Ahjaa, üritasime komodoga pilti teha, aga klaas peegeldas vastu. Tom pani oma näo klaasile lähedale ja tegi igast nägusid ja loom näitas keelt pidevalt, nagu tahaks Tomi lakkuda. Naljakas. Aga jah, tegin palju pilte ja higistasin palju, aga see kōik oli oh so seda väärt. Eestis ei ole mdiagi sellist bellive you me!. Väike , aga imeline. Pildid räägivad minu eest, jutuga ei seleta.
Pildid panen orksi üles! Ja tegin kaks videot ka!

Neljapäev, kibelen juba reedet oodates.
Reede, kibelen , et juba Londonisse minna. Ja käes ta ongi. John viskas mu ära. Appihii, see nädalavahetus oli nii chool ja groov. Mina, Hannah, Nicola ja Nikki sōitsime Londonisse mängule ühes autos. Nikki oli roolis. Ma poleks uskunud, et tal on ainult 2 kuud load käes olnud. Mina tema asemel oleks jube närvis olnud kiirteedele minna. Crazy shiiit. Kōigepealt pidime Nicola peale vōtma, sinna läks juba tund ja pool ja teepeal üritasime GPRSi tööle saada, aga vana viskas susse püsti ja otsustas mitte meie asukohta leida. Lōpuks siis kui bensukas peatuse tegime ,et Nik peale vōtta saime hakkama, aga sōidu peale saime aru ,et see vikas ikka segast. Nikki oli printinud paberi peal juhised välja ja need ei klappinud GPRSiga üldse. Niiet otsustasime seda mitte kuulata ja edasine tripp oli pabergandjalt. Ahjaa kōigile siis teadmiseks, enne kui suuremaks jutuks läheb. Me käisime Middlesborough vōrgu tiimiga Londonis Shied Cup Finalit mängimas, Cristal Palace’is. Ja muidugi me vōitsime!
Reis vōttis...nii arvutame nüüd. Startisime kuskil 4 kanti päeval ja sinna jōudsime kuskil 10 . muidugi tegime 2 peatust. Niiet umbes 6 tundi, nice. Koom oli, kui GPRS rääkis ja Nik vahele karjus, et eiiii me keerame paremale, valee! :D
Jōudsime siis tolli juurde, maks oli vist £1.50 . andsime siis raha ja järgmisest raundaboutist pidime vōtma teise pöörde vasakule. Tehtud. Ja kuna need ringteed on minisaare suurused, ei näinud me kuhu me just pöörasime ja oh üllatust, me olime alguses tagasi. Pidime siis paar miili tagasi sōitma ja tollist uuesti läbi minema, funfunfun. Muidugi ei läinud me sama putka juurde, täielikud idioodid me ka paista ei taht. Hakkasime siis raha uuesti andama ja nikki lōpuks otsustas küsida, et kuidas Cristal Palacisse saab. Tolliametnik vaatas pabereid ja ütles:” your going the wrong way.” Irw. Ta ikka vaatas neid pabereid korralikult ja ikka oli vastus sama, vale tee. Mina ja Hannah vaatasime meie auto taha, megasuur järjekord suurened , sest me hoidsime rada kinni. Irw, naljakas. Mul oli chool. Lahe kui sa nii tähtis saad vahel olla. Ja et asjad veel huvitavamaks muuta. Ametnik vilistas näpud suus vastasputkasse, et turn around! Ja arvake nüüd ära mis nüüd juhtuma hakkab. Isegi meie näod olid imestusest suured. Nad sulgesid kaks rada , lihtsalt sellepärast , et me saaks ümber keerata ja ōiget teedpidi minna. No see oli nagu megalahe, kaks copperit seisid ka autodega seal , et kōik sujuks. Naer! Ja raha saime ka tagasi. Sellest hetkest ma armastasin Londoni aksenti, midagi uut. Keerasime siis ringteest Ōigesti ära ja Cristal Palace poole vurama.
Jōudsime siis linnavahele ja lōpuks hakkas GPRS samat moodi mōtlema, nagu meie paber, yay! Mingi miljon recalculations later otsustas meiega nōustuda. Aga me ei olnud veel vōsast väljas. Linnas suutis Nikki auto välja suretada paar korda lisaks eelmisele paarile, aga no anname andeks. Linnas sōitsime vist ühte raundabouti kolm kolda, sest me ei suutnud otsustada milline exit on ōige. Lōpuks siiski jōudsime ōigele tänavale ja sealt paistiski meie hotel...Queens . üritasime parkida, aga mida me pargime kui kohta pole, blokkisime siis Tori auto kinni, muidugi enne küsisime.
Küsisin lauast kaardi ja lifti ma läksin. Teadsin ainult et toa nr. On 19 aga ega ma ju ei mōelnud, et siis pole lifti vaja. Hüppasin lifti ja kui teised küsisid, et kus toas oled, siis sain aru , et no pagan pold ju vaja siia ronida. Sōidsin niisama liftiga 4-ndale korrusele ja tagasi. Tuppa jōudes Hedher juba magas ja Amy oli veel üleval. Enne magamaminekut otsustasin veel midagi süüa, kōht oli jube tühi. Ja tsekkige seda, kuna meie tuba oli familyroom, meil olio ma miniköök, sweet! Sain oma siidrid ja söögi sinna panna. Ja vannituba oli ka mōnus suur, koos vanniga. Kuna ma ei tahtnud tüdrukuid üles äratada sōin vannitoas oma sinki ja mitte just head kartulisalatit. Kui Eestlane ütleb kartulisalt, siis sealt seest vōib leida vorstijuppe,kartulit, porgandit, herneid ja ehk midagi veel. Aga kui ma mōtlen seda karjutisalatit , mida mina vannitoa pōrandal sōin, piirdub see ühe koostiasinega...KARTUL! ja muidugi koor , aga see on loogish. Helistasin veel enne teki alla pugemist Tomile, aga levi oli nii kuradi sitt!proovisin igat pidi, no ausalt, aga sain jutud räägitud. Ja magama, homme tähtis päev ju!

Blog laupäevast tuleb veits hiljem, sest see on mahlakam ja ma olen nii väsinud, bakaa.

Üleeile oli päris hektiline päev, aga päev mida olin oodanud. Homik algas kell 6.40 nagu alati ja siis rattaga tööle. Peale seda kihutasin näidendiproovi ja peale seda... Billingham....tattoos:D. Jah ma lōpuks tegin ära endale tatooooo!! Yay. Ja mulle meeldib. Eks ta on veel veits tursunud ja kui maha rahuneb saab täieliku pildi kokku panna. Aga , ma tegin ära!
Läksime siis sinna kell 13.00 ja artist just parasjagu tegeles minu pildi kallal. Siis ta pani et , ma teen lōuna ära ja siis hakkame pihta. Istusime siis Tomiga maha ja ajasime teise kliendiga juttu. Tuli välja et naine oli 53 ja oma sünnipäeval arvas ta et nüüd on ōige aeg ennast ehtima hakata. Ta näitas meile oma kunsti seljal. Megailus oli. Läks mööda selga üles ja mingid eksootilised linnud olid ja lilled, ilus. Siis mu tattoo mees küsis, et kas ma olen midagi söönud..ma et emn.. hommikul veits söin. Ta kohe et , mine kindlalt söö mingi vōileib ja mingi mulligan jook ka, et peame su suhkrutaseme körgemaks saama muidu vōib keset tattoo tegemist pass out juhtuda. No mingi 5-10 sekki liht kukud korra ära ja siis ärkad üles värisedes.. hmm huvitav. Läksime siis kōrvale poodi vōileiba ostma. Mugisin kähku ära ja minek tooli. Kōigepealt vaatas ta , et kuhu tattoo paremini sobiks ja siis hakkas pihta. Sain muidugi peeglist enne vaadata, et kuidas on , enne kui ta tegema hakkas, aga ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu kui peeglisse vaatasin..tundus et asukoht on ōige ja nojah, mis seal ikka. Kui valus see ikka olla saab.
Ja nüüd kōige parem osa. Pizzzzzzzzz,pzzzzzz,pizzzzz... nii umbes kōlas see masin mu kōrvus. Ei olnud nii valus nagu ma arvasin, täitsa talutav. Aga kui teine tund hakkas tiksuma ja ta kaelale lähemale jōudis, hakkas valusamaks minema. Ahjaa, asukoht on muide –paremal pool, rangluust jookseb üles ja veits kaelale. Päris valus oli kui ta kaelale tegi, sest lōpupoole hakkas nahk paiste minema ja siis oli valusam. Ōnneks ta tegi väikseid paise, et vōttis nōela vahepeale ära ja siis jälle. Mitte ühe jutiga, huuh..see oleks megavalus olnud. Üks asi mis mind vahepeal ikka väga häiris oli see, et kael jäi kangeks ühest asendist. Tegele terve keha.
Kell 3..oli valma. “take a look in the mirror.” Päris keha detail mees. Endale mōtlesin, et miks see nägu nii off tundub, tom mōtles seda sama..aga sōnad tulid välja ,et “ my liky.” Love it. Ei tahtnud midagi halba öelda, sest asi polnud nii hull ju, tegelt üldse polnud. Ta selgitas muidugi, et kui paistetus alla läheb siis tuleb valge paremini esile ja midagi veel, aga ma ei pannud niiväga tähele, olin ilmtlemisega liiga kursis. Sōnad peale, et kuidas hold kanda( pani toidukile peale ja tund aega pidi hoidma) : vōtad kile pealt , pesed sooja seebiveega selle limase värgi maha ja siis mähkmeärrituse kreemi ia kord kui kuivaks läheb. Selle seebiveega pesemise andis ta tomi teha :” this is your job to take kare of it, listen .” :D naljakas oli kuulata.
Ajaa, see ka et mees , kes minu tatood tegi, tema naisuke oli tagatrepist alla kukkunud ja paar ribi vist murdnud ja käeluu ja midagi veel ja nüüd kodus pikali.Päris karm.

Laupäeva ōhtu ja mina tuubin näidendit & ravin nohu. Saatsin oma tööandjale sōnumi, et kas ma saaks homes vabaks, et saaks ravida. Pole vastust veel saanud, ma loodan, et ma ikka saan. Ma ei tahtnud liiga vara ka saata, et muidu kahtlane ja helistada ka ei saa, olen liiga vaene , et kōneaega osta:D. Ja liiga rott oleks vastakat teha. Mōtlesin, et vōtan nagu puhkuse päeva, see tähendab seda , et palk jookseb ikkagi vaatamata, et ma tool ei ole, aga siis hakkasin mōtlema, et ma olen seal nii vähe aega töötanud...ehk ma ei saa nii palju puhkust vōttagi. Kuigi see esimene , aga järgmine nädalavahetus on londonisse minek ja siis pean ka pühapäeva vabaks vōtma . ja peale seda Tom ütles, et ma peaks mingi 7 mai vabaks vōtma , et me stardime hommikul vara themeparki ja oleme terve päeva. Fingers crossed ladys.
Igatahes ... käin läbi jah näidendit, sest eelmine kord kui tegime proovi oli see totaalne crap. No midagi ei tulnud ōigesti, kuigi olime eelmine esmaspäev naisrollide stseene harjutanud ja nad tulid vōrratult välja. Richard ütles aga see neljapäev, et kōik oli ununenud, nagu poleks seda proovi olnudki ja pani kōigile südamele, et ta juba sureb tahtmise kätte teist vaatust alustada, aga ei saa, sest we have to nail the first one. Tōsi, täiesti tōsi. Ma pean seda asja ikka tōsiselt vōtma hakkama, muidu oleme meie ainukesed naerualused, kui showks läheb. Lugesin siis uuesti esimese vaatuse läbi ja kirjutasin üles kuhu minema pean ja millal sisse pean tulema jne. Minu pōhiprobleemid olid proovis: ei eta kuhu minna, küsin stseenide ajal mida teha, unustan stsenaariumit veits ja ei suuda karakterit püsivalt säilitada. Shit. Sellel hetkel tahtsin küll maa alla vajuda. Olin ju lubanud ,et teen tööd ola karakteri kallal ja otsin klippe , mille pealt ōppida, et vajan ainult veits aega. Ma teadsin, et ma tegin see päev sitasti, aga kui kuulsin seda ka lavastaja käest , tundsin et olen täielik läbikukkuja. Ja et kirss ikka tordi otsa panna, tegi Richard meist individuaalselt pilti ka, et kavasse panna. Muidugi nagu ma juba ette aimasin, minu pilt tuli crapp välja, mulle absoluutselt ei meeldinud. Muidugi ta tegi need oma telefoniga ja silmad olid kōigil punased nagu kuradil, ikkagi...crapp. no ei ole fotogeeniline noh.
Aga tänaōhtune plaan on oma script läbi joosta ja toas ringi käia nagu see oleks lava....et kuhu minna jne. Ja homme näitlen kōik stseenid läbi ja töötan nende kallal. Loodetavasti pole Tomil nii pikk päev ja ta saab mind aidata.


Oo, kui meeldiv. Otsustasin just teha vastaka oma tööandjale, sest ta pole vastanud. Ta helistas tagasi ja oh imet, ma ei saa vōtta homset vabaks, sest managerid töölt poleks rahul, kui ma kaks pühapäeva järjest vabaks vōtan . London on ju järgmine pühapäev. Ja kui nüüd tōsiselt rääkida, siis mul pole nii hull olla, aga ma tahtsin harjutada näidendiks ja kauem magada. Aga noh, kui peab siis peab ...ohverdama . London on igatahes parem ,kui päev niisama. Niiet homme tööle. Yay!!

GET IT IN YOU'R FUCKING HEAD, MONKEYS LIVE IN THE WILD!!!!!



Monkeymom, no comoooon. Mida te inimesed mōtlete seal Ammerikas. Ja ,jaaa vaba otsus teha mida tahad. Ma arvan et pigem osta megasuur krōpsupakk millal tahad ja mugi ennast oimetuks ja kaeba kui ei meeldi, aga mida hekki sa endale ahvibeebit ostad. Mh!? Nii vihale ajab.
Vaatasin dokumentaali inimestest kes ostavad endale ahvibeebisid päris laste asemel. Et ohh, nii lahe. Kohtleme neid kui oma lapsi, sest nad ju on nii armsad ja näevad nii inimese moodi välja. Bollocks, täielik bollocks. Sa pead nende eest hoolt kandma 40 aastat ja see 40 aastat jäävad nad käituma nagu 2 aastased lapsed. Ja sa pead 40 aastat nene mähkmeid vahetama, meeldiv. Neil on küll buberteet, aga ega see kaasa ei aita. Nad lähevad hullemaks . hakkavad hammustama, sest nad ei tea mida muud teha, nad on ju loomad metsikust loodusest – thats what they do people of America! Nad kuuluvad loodusesse idioodid! Muidugi hakkavad nad metsikult käituma kui san ad puuri paned ja keti otsas ringi käid et nad ära ei jookseks vōi kedagi ei ründaks. Paljudel tōmmatakse kihvad välja, et nad halba teha ei saaks . ahvi varjupaigas ,näitas, kus enamus on omanike poolt mahajäätud ahvid sest nad ei suutnud nendega tegeleda enam, on kōik hakbad välja tōmmatud.
Üks ahviteadlane rääkis et enamus adopteeritud ahvibeebid vōetakse bioloogiliste emade käest ära kui nad on 3 päeva vanad, et siis on inimemadega parema kontakti saavutamise vōimalus. Ja selle tulemusena antakse tavaliselt nile pärisema asemel mingi mänguloom, millest nad kranplikult siis kinni hoiavad ja edasi tagasi kiiguvad. Looduses peavad beebid ema seljas indlalt kinni olemas, sest emad hüppavad oksalt oksale, sellest ka see kiikumine. Ja see naine rääkis, et ahviemad lähevad shokki, kui neilt beebi ära vōetakse. Istuvad lihtsalt oma nurgas ja vahivad. Muidugi, mida sa teeks kui sult su beebi vastu tahtmis ära vōetakse ja metsa elama antakse, kuskile , kus pole inimeste loomulik elukoht...mh? mida sa tunneks. Ma arvan ,et palud läheks hulluks ja kui seda veel korduvalt tehakse. Paneb mōtlema. Ja nagu nad räägivad, et AMEERIKA ON VABA MAA ja ma vōin teha mida tahan, siis ma ei imestaks kui enamus kaebaks kohtusse selle eeskirja, mis keelab ahvibeebisid endale vōtmast. Üks monkeymom pani, et ma koliks teise riiki just sellepärast, et ma saaks nad endale jätta. Mida sa ajad naine, ega se teistes riikides ka nii lubatud pole. Dööööö.
Üks monkeymom, keda näidati, tal on kaks ahvi. Ja nagu me kōik teame, et ahvid söövad looduses k taimetoitu ja puuvilju. Aga see naine otsustas, et ah mis seal ikka,, anname neile rämpstoitu ja seda mida me sööme, sest nad ju nii tahavad ja neile maitseb. No muidugi neile maitseb, aga see ei tähenda seda, et sa neile seda koguaeg andma pead. Ideaalne näide: ameeriklased, kes söövad rämpstoitu, sest neile meeldib ja tulemus on ülerasvumine ja diabeetikud ja mōnel juhul surm , kui nad midagi ette ei vōta. Aga ahvidega on teised lood. Nad ei lähe niivōrd paksuks , kuid nendest krōpsudest ja spagettist ja god knows what sa neile sisse söödad, saavad neist diabeetikud. Ja see lōpeb peaaegu alati surmaga. Are you happi now!?? Ja see naine tegi just seda. Läks siis oma ahviga arstijuurde ja normaalsest 100, mis pidi veresuhkur olema, oli saanud 400. Mhhh, veits liiga palju vist. Diagnoos oli diabeetik ja kui midagi ette ei vōta KäHKU on surm ainuke vōimalus. Arst siis küsis, et täna ōhtul ei tohi midagi rämpsu süüa anda..ahviemand siis et , aga täna on spagetid ōhtuks, hih hih. Arst: ( ilme nagu vaataks täiesti pōrunud inimest) see ahv sureb , kui san ii jätkad, andke tallemidagi muud. No ma vōin salatit siis anda.
Täiesti ōōvastama ajab ja nii vihaseks teeb see, et inimesed panevad oma vajadused ja isepäisuse ennem teiste vajadusi. Ennekōike loomade vajadusi.
Arvideadlane ütles ka ,et isegi kui puur on megasuur ja koos puudega, kus nad saavad ronida, ei ole see ikkagi neile piisav, nad peavad vabas loodses olema. Get it in your head monkeymoms, mida tähendab vabas looduses!!!!!!!
Ma panen su keset Arizona vihmametsa, vaatame ,kuidas sa ennast tunned ja hakkama saad! grrrr

Täna oli nagu suvi. Päike siras ja linnud laulsid. Ja mina sain kena üllatuse. Pidi täna vōrgumäng olema ja kohale jōudes sain poiste treenerilt teada, et kas sa ei teadnud, et teine tiim ütles ära. Mul et , mulle ei öeldud midagi. Ta siis, et see ei olnud küll väga kena neist. Siis lōu kohale, et mul telefon paar päeva kotis olnud ja aku tühi, pole ime et ma ei saanud teadet. Fack,fack! Muidugi ta lubas poistega treenida. Hakkasin juba siis soojendust tegema ,kui tuli meelde, et äkki saan amy käest tomi numbri, et siis saan koju minna. Sain siis lōpuks tomi kätte ja koju tagasi brownisid küpsetama. Ja mhmmmm, kui head need olid. Panin kaks rolo brownit tomi jaoks kōrvale, et kōike alla ei kühveldataks.
Tegin veits harjutusi ka oma täispuhutava treeningupalliga ja nüüd ootan kuna sky otsustab jälle tööle hakata. Mh. Aga ma ei jōua ära oodata kuna londonisse saab ja tattoo on juba järgmine nädal...yay!

Eile käisime Nathanieli ja ta sōbra Scotiga loodust nautimas. Kuskil poole tunni sōit ilusasse looduskanti. Minu mōistes olid meie umber mäed, aga nende mōistes künkad, ...naljakas küll kui tisane Eestimaa selle kōige keskel paistis. Parkisime auto. Ja kui ma seda kohta nägin, meenud mulle, et ma olin sellest samas ojast ja mägedest pilte näinud. Kui tom ja ta vennad väiksed olid, käisid siin kämpimas. Telgi pani püsti muidugi illegaalses kohas :D, irw, aga keda kottis.
Tom pani kohe muidugi ojast üle ja suure hooga make. Päris järsk oli, aga vahet vist polnud tomil. Aga vaatamata intusiasmile, libises ta ikkagi iga kord tagasi kui sammu ülespoole astus-dressshoes polnud vist kōige parem valik mäkketōusuks. Mina vaatasin küll küngast selle pilguga, et mkmm, liiga järsk, mina ei lähe. Aga lōpuks otsustasin ikkagi ümbes, ei saa ju wuss olla. Päris kōva trenni saaks sellest , kui kuskil lähedal elaks ja iga päev küngast vallutaks.
Nat ja ta sōber läksid sinna muidugi selle mōttega, et looduspilte teha, me tolgendasime lihtsalt kaasa. Jōudsime siis mäest alla ja järve äärde. Ja kus seal oli ikka konni. Kaksi ja grupiga ja parvega, huuh ja grupikad käisid täie hooga ei kottind kedagi ,et panid parasjagu oma enda naabrit vōi perekonnaliiget- kōik olid jaol. Kuna meil polnud midagi suuremat teha, hakkasime tomiga lutsu viskama ja sellest arenes välja mul mōte. Megageenius ikka, et viskame suure kivi vette ja see plärtsatus ja veepurse mis peale seda tuleb..tehke sellest pilti. Mōni tuli päris kobe välja.
Jalutasime mööda kallast edasi ja jōudsime lōpuks sillani, kui juba pime oli. Muidugi, kui kaamera kellelgi on , peab ikka minust ka paar pilti saama. Tegime siis tomiga paar pooset ja mida hekki, megahea kvaliteet tuli, nagu filmis. Pean Nati käest küsima ja üles laadima, et kōik saaks ikka näha:D.
Tagas sōites nägime seda sama meest, kes meile tagasitulles taskulampi silma vilgutas, teepeal, särgil kirjas frogpatrol . alguses arvasime kōik ,et mingi metsavalvur, aga peale lugemistundi oli kōigil ,et ..aaaaa, sellepärast kais ta tee peal. Otsis konni, keda päästa, meganaljakas ikka. Aga värskendav ōhtu oli.

Täna tegin trenni. Mitte küll jooksutrenni nagu ma tavaliselt teen, aga igasuguseid harjutusi palli peal ja pallidega. Megaraske on ikka mōni poos, huuh. Aga tunne on hea, alati. Trenn anna hea enesetunde, et midagi on korda saadetud ja keha heaks tehtud.
Oma näljadieedist loobusin, ei suutnud. Tom tegi päev enne mu viimast päeva megahea söögi-ma ei suutnud vastu panna. Pasta polognese...mmmmm, lürps. Aga teisipäeval lähen Julie tiimi üle ja proovin temaga dieeti. Supidieet ja seal on liha sees:kala ja kana. Suppi vōib süüa nii palju kui tahad. Kōht tühi, vōta aga. Dieedis on igasugust juurvilja ja puuvilja. Tundub päris hea, aga erinevalt sellest eelmisest dieedist see on 7 päeva, eelmine ainult 3 . aga eks näeb mis saab. Koju minnes saan tomiga jooksmas käia ja nii trenni teha. Plaanis koerale igasugust Cesar trikke ōpetada, et ta kuulekamaks ja tasakaalukamaks koeraks saaks. Aga ...damit...vets kutsub. See suur lihavōtte praad kuhjaga taldrikul tagab omadega välja tulla..topelt :D.


Tore,tore mōtlesime Tomiga et teeme veskarit üle pika aja. Tema mängis ja mina otsustasin talle piibu valma teha, aga ei saanud vet vahetada, liiga kōvasti oli kinni. Tegin siis tubaka osa ära ja palusin tal lahti teha. Tuli välja , et see, mi soli enne sisse keeratav on nüüd sisse vajutatav. Peale vaasi, mis katki läks on nüüd veskarit ühendav osa ka parses. Tom kohe et seda saab ju ikka kasutada. Ma siis et kuidas, see on ju katski. Ta et lükkad lihsatlt osa sisse keeramise asemel, saab ju.
No mida vittu, see veskar on aevalt pool aastat vastu pidanud ja juba ribadeks. Ma ütlesin talle alguses, et see tuleb pesta ja lahti vōtta peale igat kasutamist. Aga minu/meie oma oli vesi sees, kinni keeratult kaks kuud vōi midagi sinnakanti nurgas. Ma olen päris kindel, et see niiskus meie toas ja vesi seal sees tegid oma töö. Tore. Niipalju siis minu veskarist, mille ma pidin koju vōtma ja nautima. Türgist toodud. Fuck,fuck,fuck. Tuju vōttis nii lörri, mega lörri noh. Ma vist enam ei tahagi veskarit täna. Stress on nii raske!!!!! Fuck it aaaalll!!!!