Lōpuks leidsin tööd ühes hubases kohvikus 20 minuti tee kaugusel minu kodust. Sain selle tiimikaaslase kaudu. Esimene päev oli treeningu päev. Ōppisin kuidas kohvimasinaga toime tulla, teate noh sellised suured mashōnad, nagu topelt ekspressomasin. Ōppisin erinevaid kuumi joke tegema ja oh imet ōppisin nōusid pesema.
Kolm viimast päeva: kolmapäev, neljapäev ja reede olen tööl käinud. Selle töökoha peal lööb minu argus ja ebakindlus kōvasti välja. Peamiselt olen ma nōudepesija..ja nōud ei saa kunagi otsa. Koristan laudasid ja kui aega saan, siis valmistan klientidele joke ja viimased kaks päeva olen ka pidanud tellimusi vōtma..kohutav. Kuna ma ei tea veel menüüd ,sest ma pole viitsinud seda selgeks kodus ōppida, siis on mul tellimuste üleskirjutamisega raskusi. Üks asi mille üle ma alati veidi imestan on see, et kui ma laudadelt nōusid ära korjan, on paljude taldrikud veel pooleldi täis täiesti söödavat toitu. Ja selle kohviku hinnad pole nii odavad, et poolt toitu minema visata. Ma limpsiks viimasegi jäägi ära, kui ma peaks sellist hinda maksma..nagu vase kirikumehe rott. Üks juhtum oli see, et ma pidin kliendile viima diet coca ja klaasi kōrrega. Unustasin(vōi noh ma ju ei teadnud) aga ühe pisi detaili, et tavaliselt tuleb klaasi ka midagi valada..ehk siis pool klaasi valada ja siis kōik lauda viia. Mina aga vōtsin lihtsalt dieet coca, pistsin kōrre sisse ja viisin lauda. UUps. Teine oli see, et klientidele tuli laud katta enne, kui söök lauda viiakse. Lugesin tellimuse pealt välja ,et kaks naist tellisid Panini, ehk siis kahvel ja nuga kahele. Lauas istus aga kolm sōbrannat. Mōtlesin siis olla hullult kaval ja visata mōne nōmedalt naljaka nalja, et teada saada, millised need kaks on, kes midagi söövad. Midagi sellist:” so witsh of you are the Panini girls” Muidugi mōttes kōlas see ideaalselt, aga kui see mu peast lauseks moodustus, oli see midagi sellist:” who...witsh ..mmmm... of you are the Panini girls?” Nad vastasid midagi ,et me ei pea küll ennast paniniks. Mul oli kohutavalt häbi. Kuigi nad naersid, arvasin ma ,et solvasin neid äkki kuidagi. Pöördusin leti poole tagasi, et neile joke valmistada, ise näost nagu pagana krabi. Kui jooke lauda viisin, vabandasi, et ei tahtnud neid solvata. Nemag ,aga ,et eii eii ..me ie vōtnudki seda solvanguna.. fiiiiuuuhhh, pääsenud...ja punane nägu muutus vaikselt tagasi normaalseks.
Aga noh raha on raha ja parem kui mitte midagi. Inimesed on toredad ja väga viisakad. Seltskond on ka normaalne, pole jōudnud veel sisse elada, aga küll jōuab. Eks järgmine nädal näeb, mis saab ,kui ma olen menu ka kodus läbi töötanud.