Muidugi polnud koer see,kes roolis oli, aga kui Thomas hakkas mind tööle ära viskama, ei suutnud Tippy oma kimbatust tagasi hoida ja jooksis välisuksest välja. No mis siis ikka, Tippy tuli kaasa. Oli tegemist ,et ta ennast autoistleme saaks . Lōpuks. Hakkasime siis sōitma ja milline kōrvade kikkitamine lahti läks. Talle meeldib väga autos sōita, sest talle meeldib ringi vaadata ja ümbrust nautida. Küll ta loksus ühelt küljelt teisele ja tahtis eesistmele tulla. Naljakas, aga tore.

Ilus päiksline päev ja arvasime Tomiga ,et oleks hea minna niisama jalutama. Tippy tahtis muidgi kaasa tulla jam is seal ikka, eks siis vaatame kui kaugele ta meiega tuleb. Ta polnud kaua kaua pikalt jalutamas käinud. Kunagi külla, aga mitte kui ta vanemaks jäi. Vōtsime ta siis kaasa ja läksime läbi taga aia parki. Me olime juba siis imestusest silmad punni ajanud, kui ta tuli meiega pea pargi poole tee peale. See oleks tavaliselt olnud see hetk kui ta tavaliselt tagasi keeras ja kodu poole punnu pani, aga ei . Mängisin temaga natuke tagasajamist ja ta pükkas ringi ja mängis kaasa. Pagan küll Tippy milline vōitleja. Hakkasime tee lōppu jōudma ja pidime talle rihma kaela panema, et teed ületada ja pargi poole jalutada. Ta kōndis rahulikult kaasa. Terve tee rääkisime temaga ,et kui tubli ta ikka on . Tema tee kulges peamiselt rohu peal,ehk sellepärast , et ta tagajalad on väga halvas korras ja et rohi ei ole nii kōva käimiseks. Mina muidugi hoidsin rihma, sest noh , naised käivad ju koos. Jōudsime pargini ja hakkasime pargile ringi peale tegema ja lasime koera rihma otsast lahti. Nüüd olime pea kindlad, et ta jookseb minema, salamisi lootes, et mitte...aga ei. Ta jäi truult meiega. Kuna Tippyl oli palav ja ta lōōtsutas arvasime ,et ta kindlasti tahab vett juua, tiigist muidugi. Enne paraja kallakuni jōudmist tegime posu naljakadi pilte ja tippi jooksis ringi, pressis ennast ka minu piltide peale. Selgus ,et ta ei tahtnudki juua, vōi liht tiik ei kōlbanud talle. Tegime tiigile ringi peale ja ta suutis ikka veel omal jalul kōndida. Istusime korraks pingile maha, et ehk ta vajab natuke puhkust ,enne kui kodu poole hakkame minema. Aga ei, ta pani aga edasi ja vaatas meie poole ,et kuhu te jääte. Poolel teel koju vōttsi Tom ta sülle ,sest me ei tahtnud ta jalakesi liialt koormata, aga minuti pärast hakkas ta rabelema ja tahtis maha saada.
Ja ta kōndiski terve tee iseseisvalt. 17-aastane koer, kelle tagajalad on pooleldi halvatud. Milline hero. Teadsime ,et talle meeldib jalutada, aga me ei arvanud ,et ta seda ikka veel teha suudab. Thomas arvab ,et see oli peamiselt sellepärast ,et mina olin ka kaasas. Talle meeldib naiste seltskond väga. Millegipärast ta usaldab meid. Naiste asi ,teate küll ju. Enne, kui oma aiast sisse läsime nägi Tippy ühte teist koera pargis ,kes meie poole jooksis ja siis Tippyl eest jooksis. Ta küll lōōtsutas ja polnud mōtet muretseda ,et ta teisele koerale järgi jookseb, aga kus sa sellega...pani kus tuul järgi ja Thomas pidi ta kinni püüdma. Huuh, küll on alles koer. Milline koer. Koju jōudes andsime talle megamaiuse sellise imelise päeva eest. Ja kes ütles ,et vanadust teeb meid päriselt vanaks. Hing kaalub vanuse üle.

24. OKTOOBER. Kes oleks vōinud arvata, et sellest nädalavahetusest tuleb suur seiklus. Me pidime terve perega lahkuma kuskil kell 12, aga nagu kōiki teades sai 12 kell üks. Pidime sōitma laupäevaks ja pühapäeva hommikul tagasi.
Ōhtul enne minekut kais jagelemine autode pärast, sest alguses pidime mina ja Thomas minema koos Nathanieliga ja Jonathaniga ühe autoga, aga kuna nemad tahtsid Leadsi minna, enne kui koju tulevad, siis ei saanud me nende peale loota. Thomas pidi oma auto ikkagi vōtma ,sest ta pidi pühapäeval kella 5 tööl olema.
Asjad pakitud ja kōigi järele miljon aastat oodatud, uks lahti ja kōik oma autodesse. Toyota corolla: Mina ja Thomas. Woksal: Nat ja Jonny. Hall woksal: John, Julie, Donna ja Lidya.Donna abikaasa ja kolmas perepoeg Luke pidi ise kohale ennast transportima , sest ta tuli otsa töölt. Kuna tomi autol polnud GPRS’i, siis pidime Johni auto taga sōitma, sest me ei teadnud teed. Nathaniel ja Jonny läksid omat teed pidi, sest neil polnud vaja kellegi sabas jōlkuda, plus Natil on raske jalg. Enne maja juurest sōitma hakkamist oli Tomil vaja veel bensukast läbi käia, et paak täis panna. Sōitsime eest bensujaama ära ja siis juba täispaagiga kohtumispunkti, et Johni auto sabas sōita. Reis pidi kestma kuskil 3 tundi. Mōtlesin, et kui muusika autos ja hea seltskond ka , no kui hull see ikka saab olla. Minek polnudki. Laulsime hitte kōva häälega kaasa ja vangutasime pead. Tom aga kirus pidevalt, et kui Johni ees poleks, sōidaks ta kiiremini. Tom on nagu Nat, raske jalaga.
Umbes kolm tundi hiljem

Jōudsime Burminghami.Liiklus oli vōimatu ja kuna autosid oli nii palju ja GPRS hakkas Johni autos segast peksma ,siis keeras ta mitu korda valest kohast ära ja me muidugi pidume järgi sōitma. Kujutage ette Tallinna linna liiklust tipptunnil ...ja korrutage see kolmega. Hullumaja. Autod trügisid igast nurgast vahele ja sabad ei liikunud. Meie eesmärk oli iga hinna eest Johni sabas püsida, sest me ei teadnud ju kuhu minna. Kurat, kurat, kuraaat, olid Tomi sōnad , kui paar autot vahele trügisid ja me enam omasid ei näinud. Ma püüdsin rahulikuks jääda, teda rahustades ja aidates. Peale pikka seiklemist jōudsime sinna, kuhu pideme jōudma: Peteri 40 sünnipäevale ja Jessica 1 sünnipäevale. Parkisime autod taha ja läksime sisse. Kuskil tund aega ametlikku osa ja ilusaid luuletusi ja soove, saime minekut teha hotelli poole. Seekord sōitsime Nati auto järgi. See tōi uusi seiklusi, aga mitten nii suuri nagu enne-suuremaid. Me pidime jōudma hotelli kuskil 5, et seal ennast valmis panna ja tagasi samasse kohta peole sōita. Meie sōit hotelli aga kestis Nati auto taga natukene kauem-jōudsime kohale kuskil 7. Mis sinna vahele mahub on rohkem kui paar valepööret, ummikus istumine, kaks korda peatumine(sest me ei teadnud kus me oleme ja kuhu läheme), Johnile helistamine ja hotelli asukoha küsimine. Esimesest peatumisest saime minema, aga Johni juhised ei viinud meid kuskile ja pidime teist korda peatuma, et uuesti üle küsida. Nat oli juba enne närvipundar ja see ei parandanud olukorda. Lōpuks otsustasime omad meetmed kasutusele vōtta ja omal käel sinna jōuda. Mōni aeg hiljem ,kui oli juba pime: LōPUKS!!! Ōige hotel!!! Thomasi närvis ühtisid Nati omadega ja mina mängisin külma südamega rahustavat supernaist. Tubade vōtmed käes, saime omad asjad ära panna ja veidi puhata, enne minekut.
Ōhtul algas peo osa...disko koos söögilauaga. Arutasime juba varem Donnaga, et mida selga panna ja mina otsustasin siis oma musta kokteilikleidi kasuks, sest Donna pani ka oma kleidi. Otsustasin küll ümber vahetada, kui tantsu osa tuleb, nii ,et vōtsime mōlemad Tomiga vahetusriided kaasa. Kaua me hotellis olla ei saanud. Pidime valma sättima ja minekut tegema, kui tahtsime ōigeks ajaks jōuda. Peole läksime mina ja Thomas koos Natiga...meie Toyota jäi hotelli parklasse. Meie neljakesi läksime ees minema, aga see ei tähendanud , et me enne Johni kohale jōuame,,, ohhh ei. Ummikud,ummikud,ummikud. Mitte mingit viisakust ega suuna näitamist. Lihtsalt julmad vahelepöörded ja liiklusreeglite rikkumised. Nati lōhkemispunkt oli, kui me foori taga istusime ja lōpuks roheline tuli tuli, tegi nat ebaseadusliku manöövri ja sōitis otse ristmikule. Midagi polnud teha, sest kui me oleks sinna sappa foori taha jäänud, oleks me sinna kinni kasvanud. Nat oli vääääga närvis ja vihane ja hüplik. Me olime peole hiljaks jäänud ja hilinesime veel. Keegi autos ei julgenud midagi iitsatada. Tipphetk oli kui keegi meie taga signaali andis... ohsa kurat kus Nat paukus..: “Fuck you ,you fucking ass!!!Here, yeah i’m giving you the finger!!” And hi gave the finger, plenty. Kōigi näod olid nagu kivis imestusest. Vaikus. Pärast suutsin ühe hea killu visata, et kōiki naerma ajada,ōnnestus. Hihi. Suur punt muslemi naisi läks üle tee ja mina seepeale:”Looke,the assasins.” Sest nad kannavad musta ja nende nägu on kaetud peale silmade. Thomas:” Whaaat! Rasist :D!” Aga vähemalt kōik naersid, Nat kaasa arvatud. Jōudsime siis lōpuks suure trügimise peale peole. Kōik olid juba kohal ja meie suundusime otse söögilaua poole. Mhmmmm, milline valik. Salatid, lihasuupisted, mahlane küpsetatud kana, saiakesed jkm. Mugisin kahe suupolega head ja paremat. Taldrikud olid üle kuhjatud ja jalad vedasid mind nüüd tantsusaali, kus muusikal polnud väga vigagi. Ebakindel tunne oli selles kokteilikleidis ja kingades. Ma nägin kena välja, aga pilgud panid mind kōhklema.Istusin omade juurde maha ja nōksutasin ōlgu rütmi saatel. Donna nägi nii kena välja oma kleidikeses. Selline lilleline kleit ja sinised kingad. Muahh Donna, milline naine. Alguses ma ei saanud ennast käima. Thomas ja Luke tantsisid pea aegu terve ōhtu. Huuh, kuidas Thomas higistas, nagu siga passeinis. No tōesti, nagu teine mina. Luke tantsib nii choolilt. Natuke teistmoodi, aga mitte liiga imelikult. Thomas seevastu, no seda peab oma silmaga nägema. Spagett tantsupōrandal. Ma olen talle kogu aeg öelnud, et ta on nii paindlik, vaadates tema tantsuliigutusi. Naljakas. Hip-hop tōmbas minu ja lōpuks tantsupōrandale ja sinna ma jäin päris kauaks. Üks selle kolmiku kuulus lugu kōlas üle kolme korra vähemalt. Ja see tants mis sinna juurde kais. No pagan ei saanud istuma jääda. Ma ei tea küll mis selle loo nimi on, aga see goreograafia. Sinna sisse mahtusid ratsa liigutused ōhupanemine” huga,huga,huga” saatel ja näpuga näitamine. Te oleks pidanud nägema kuidas Julie naeris...alatooniga:minu poised. Kōik tantsisid lōpuks, sest Thomas, Luke ja Nat nakatasid Ema mind, Donnat ja Jonnyt. Appi, niiiii naljakas ja lōbus. Thomas ostis mulle paar kolm klaasi siidrit ja muusika tantsitas kōiki. Nat tegi pilte ja Jonny oli piltidel jälle näpud näo ees. Mina surusin ennast ka kaadrisse oma poosetamisega. Paar pilti sain Thomasiga ka. Ahh kui Luke ōhupallid avastas, pani ta need omale rindadeks. Irwww. Pam, no tōesti, ega sa liiale ei lähe oma rinnaoppidega. Thomas muidugi ei saanud seda sinna paika jätta, tema pidi muidugi ka omale ōhupallist rinnad panema. Luke läks ka mänguga kaasa ja pani oma näo Tomi rindadesse. Prrrrr oleks kindlasti olnud see hääl mida Luke oleks teinud kui need päris rinnad oleks olnud ja kui ta egomanjakk oleks. See ōhtu oli väga lōbus ja samas väsitav.
Enne minekut Mina ja Jonny otsustasime, et söögist jäi veel väheks ja küsisime kelneri käest, et kas me vōime kana koju vōtta. See kana oli tōesti imeline. Pakkisime oma plastikklaasid kana täis ja ootasime teisi. Donna vōttis ma fooliumi sees sööki kaasa. Kelner palus, et kas me ehk jätaks talle ka kana alles, aga ma ei ole nii kindle ,et peale teist ringi toidulkrabamist midagi alles jäi :S. Hotelli minekuga polnud mingit probleemi.
Ōhtul hotelitoas trimpasime tsipa veini koos Tomiga, mille ta peolt ostis ja mürasime valgete linade vahel. Mmmm,mōōōōnus. Ei pea millegi pärast muretsema, et linad kortsuvad. Vōid nii palju mässata kui süda lustib.
Hommikul tahtsid kōik hommikusööki ja sellepärast hüppasime korra linnast läbi. Läksime ühte megalahedasse ostukeskusesse. Nägi välja nagu tennisehall. Need,milles saab talvel ka mängida, nagu täispuhutav ōhupallide rida. Leidsim oma kohviku üles, sōime hommikusöögi ära ja hakkasime kodu poole sōitma. Luke jättis kōigiga hüvasti, sest ta pidi tagasi Walesi tööle minema. Nat ja Jonny sōitsid Mantschesteri ja meie ülejäänud kihutasime koju,sest Tom pidi kella 5 tööl tagasi olema. Sinna sōites ei ületanud John kiirust, aga tagasi tulles surus ta gaasi nii kōvasti ,et meil oli tegemist kōvasti ,et ta kannul püsida. Thomasi auto hakkas rappuma kui meie spidomeeter 90 miili tunnis näitas. Päris jube oli isegi kōrval istmel istuda. Thomas oli vääääga närvis, aga püsis kannul. Mina olin eelmisest ōhtust väsinud ja sellepärast ma jäin kogemata magama. Üles ärgates olid Tomi käed rooli külge lukustunud ja muusika oli ta ka vaiksemaks keeranud ise seda märkamata. See oli mark sellest ,kui näris ta tegelikult oli. Peale selle et auto arises nagu ei kunagi varem ,tegi ta ka imelikku vuhina häälatnagu mingi uks oleks kuskilt lahti. Sōitsime edais, sest peatumist ei saanud me endale lubada, aega oli vähe. Proovisin Tomi maha rahustada ja küsisin ka miks ta muusika vaikseks keeras. Ta ei mäletanud. Olime umbes 2 tundi juba sōitnud ja mitte väga kaugel enam kohalejōudmisest. Kui järsku, keset kiirteed...KABUUUUUUUMMMM!!!! “Ohhh faaaackkk!”” Thomasil oli vist küll number 2 püksis...Auto hakkas vibrama, aga tänu kiirele otsustusvōimele suutis Thomas rooli kontrollida ja auto teeäärde juhtuda, sest ta käed olid roolis kinni. Ōnneks oli ka bensiinijaam lähedal. Tōmbasime tee äärde ja läksime autost välja. Täitsa perse kuidas kumm oli lōhkenud. Täiesti puru. Isegi plastic osa kummi taga oli veidi ribadeks. Ma ei taha ette kujutadagi kuidas see ōnnetus oleks juhtunud, kui ta poleks suutnus nii kiiresti tegutseda, auto oleks pöördesse läinud ja me oleks vōinud isegi üle katuse lennata vōi teise auto teele ette jäänud. Tänu jumalale. Thomas asus kohe kummi vahetama ja mina lippasin vestu, sest minu kannatusest oleks varsti saanud teine ōnnetus, mida ma poleks suutnud ära hoida. Huuh, milline kergendus. Vetsust väljudes oli kumm juba vahetatud ja me vōisime kiirelt uuesti kodu poole sōita. Thomas palus emal tööle helistada ja öelda, et ta oli ōnnetuses ja ,et ta jab veidi hiljaks.
Ta jōudis tööle umbes tund hiljem. See nv oli üks suur seiklus.

Laupäev. Mitte midagi ütlev tavaline päev. See oli aga alles algus. Nathaniel mōtles, et läheb uisutama ja muidugi kutsus ta mind kaasa..ja muidugi ütlesin mina jah. Ma polnud nii kaua uisutanud ja miks mitte proovida, kui roostes ma olen. Sōitsime ainult tema ja mina sinna, sest Thomas oli tööl. Poolel teel keeras ilm mega halvaks:sombune ja vihmane. Mitte hea ilm uisutamiseks, sest uisuväli oli väljas, millel polnud katust peal.
Saime lōpuks uisud alla ja waov, mul polnud aimugi ,et Nat nii osav teradel on. Tal olid muidugi omad uisud,sest ta jalad on lihtsalt nii suured, et tal on raske poest uiske leida. Uisuväli oli vääga märg. Ja ma vihkan uduvihma, mis sel hetkel taevast alla kallas, sest mu juuksed lähevad väga ebameeldivalt krussi. Nagu uisuväljadel ikka arvasin ma ullike,et inimesed on kaootilised,aga tegelikult olid asjalood hapumad. Kōik pidid ringis uisutama,et kokkupōrkeid vältida. IGAAAAV! Lōpuks sai asi selgeks. Kōik, kellel oli liiga lōbus, pidid uisuväljalt lahkuma, sest lōbu oli enamasti kiiresti inimeste vahelt läbi patrullimine. Wuhuuuuuuu!!!!!!!!!!!! Mōnus kui tuul su juukseid sasib ja paneb unustama kui märjad su püksid on loikudest läbi sōitmisest ja kui higine sa oled, sest ei tahtnud jopet seljast vōtta. Kōige rohkem oli mul kahju inimestest , kes ei olnud kahev teral nii kindlad. Suur hoog plus kurv vōrdus nende jaoks ksssssshhhh, blump ja märjad riided. Mōnikord ka palju naeru. Eriti hale hakkas ühest tüübist, sest ja maandus terve seljaga suurde loiku.
Meie Natiga nautisime seda, nii et lōpp hea kōik hea.