Ma nutsin täna kolm korda, kolmel põhjusel.
Kuna ma passisin terve päeva toas ja telekast ei tulnud ka midagi intrigeerivat, siis vaatasin filmi Hachiko. Kurb tõsielu film.
Teisena lugesin Tomi saadetud kirju, sest ma igatsesin teda. Pisar tuli silma ja tualettpaberi rull kahanes ka selle tõttu. Aga needolid õnne pisarad. Tõstsin ta pildi riiulilt kapi peale, et iga hommik saaksin ma tõusta koos temaga.
Kolmandaks lugesin hüvastijätu kaarte tiimikaaslastelt ja näitedrupilt.Nii head ajad!



Mõtlesin et nostalgitseks täna natuke. Ja kirjutasin Tomile kirja. Kuigi seal polnud midagi , mida ta juba ei teaks, aga alati on hea lugeda ka seda mida sa juba tead miss u mele rõõmsaks teeb. Armastus ei vanane. Ja alati jab meile tulevik Thomas.i love you

Kuni mina pelleris crappisin, siis nemad jooksid veel korra nemesisi ja airi peale. Minule oli selleks päevaks küllalt sõitu.
Kuna ma ei jätnud Tomi rahule, et ta mulle midagi võidaks, siis me jooksime veel ühte putkasse mullemegasuurt jänest võitma. Ma tunnistan, tahtsin seda väga, aga kui ta mega närvi läks sest ma ei lõpetanud varem pinnimist, siis ta kulutas selle peale £9. Ja ikkagi oli tulemuseks null. Asja nimi on octipiss aga see oli megaraske. Pidi mingist keervelast vurrist pisikese rõnga läbi saama , nii et ei puuduta äärtega.
Leppisime pärast ikkagi ära ja vabandasime. Aga megalahe päev oli. Midagi mida ma pole varem teinud.Uus kogemus....ja nauding.

90 minutit sabas seismist hiljem olin natuke pettunud , aga hea oli. kombineeritus freefallist, kiire laskumine, pimedus..plus v2ga ootamatu..tagurpidi minek. aga siiski, oleksin oodanud midagi paremat selle seismise eest. aga siiski soovitaks soojalt minna.

Arvasime et on mingi titekas, aga oi kui valesti me arvasime. Alguses kui s6it algab, soovib neiu mikrofonist head reisi... ja sinna l6ppu tuli iga kord selline v2ga kaval ja meganaljakas...tshuuu..tshuuuu! heh.

chillilt l6bus.

Vees sõitvad vannid olid päris ägedad. Alati olen tahtnud millegagi sellisega sõita ja märjaks saada, aga noh, seekord pääsesin paari piisagam sest patseerisin ennast taha. Tom muidugi etteotsa ja arvake ära kes jälle läbimärjaks sai..Tom, jep. Vingus küll, aga lõpuks oli kõigil pohh, ikkagi torepäev ju. Kõige mõnudsam oli seal vannis kui ta mäest alla pani ja otse vette ja siis tunnel... huuh . seal oli Tomikilkeid kuulda, juvist vesi tuli sissejälle. Aga mul oli suva, sest ma olin ju turvatsoonis. Plus vaade oli super!

Ajaa, kui arvasid ,et oled piisavalt märg ,hakkas dušš sinu peakohal tööle. Õnneks, meil see feilis.

Peale Hexi oli jälle veits roop olla, aga pidu peab edasi minema. Jalutasime siis edasi ja poiste tähelepanu köitis veeatraktsioon, piraadilaevadega. Muidugi pidi ju minema, aga seal saab megamärjaks. Mina ikka ka et ei taha märjaks saada , aga kuivatid olid kohe ka seal. Mis siis ikka, veensin ennast et kui tihti ma ikka Inglismaal veega mängin, et saab märjaks siis saab. Oi ja kui märjaks kõik said... aga pohui oli ju..megafun! alguses üritasime laeva peale saada, aga kuna see on megasuur park , siis on igale atraktsioonile mingi labürint ette ehitatud, et juhuks kui järjekorrad pikad on läheb sikka sakk. Jõudsime siis laevale. Mina ühes otsas ja Nat ja Tom teises. Idée oli selles, et paat sõitis mööda kindlat rada singa vonga ringi ja siis inimesed said sind väikestest veekahuritest pritsida. Ja et asi ikka asu oli oli paadil ka kuus kahurit. Kolm ükel ja kolm teisel pool. Aga alles lõpus jagasime välja , et miksmeie kahurivesi ei ulatunud vaatajateni... raskus oli kõik valel pool. Poiste raskus vajutas paadi allapoole ja vesi ei tulistanud nii kõrgele enam...tulemuseks läbimärjad meie. Aga viimasele vastasele saime ikka kõvasti kahurit teha..ei pääsend , ja nalja oli paljuuuu. Kuna seda pidi väntama, et vesi kõrgemale läheks ei olnud vastase kahurite eest ära hüppamine võimalus.
Kui maha läksime ütles töötaja meie “thanks guis!”. Me ikka oskame asja lõbusaks teha.

Järgmiseks siis ootasin ,et nüüd saab puhuri all kuivaks, aga tutkit, selle eest tahtsid ka raha ja sittagi ei aidanud. Puhur my ass!

Well, here i am, London airport, and these heels are killing me! Big time. I waited for my luggage and what a fuck, the lock that i put on my suitcase is not there anymore. Okou...first reaction was that someone went though my things. I opened it quickly .. ok stuff...,ok. Wfhuuuuh, lucky bastard me, nothing was taken, it just must have broken off in the airplane. And away we go to wait 7 and half hours for my home flight, jeppy. Oh, yeah, in Newcastle i had to take some stuff out, cause the luggage was to heavy ,,, still. After all that i left behind. And my suitcase is very full. And cause i had a handbag plus my lap top, i had to pay extra £18 to put the handbag as luggage as well. Total wanker. And tom had to pay that out of his petrol money. I’m so sorry babe. I would have paid it myself, but i don’t get my last pay until Wednesday .
Well, my new computer is working just fine! I’m so thankful and pleased . tough it shows me , that i have 4 minutes of battery left, but im still typing.
I miss him already. His such a big fluff crying in the airport and making me cry. It was rather hard. All these 7 months ive been part of a family and now im not waking up in that house, not go to work, and wont cuddle my boyfriend. Im gonna miss that all so so much! But his coming in July and we are going to talk in skype. But i am a bit worried, cause his starting a new job on Monday. I hope, that i can still talk to him, even if it is only 2 times a week. I will understand.
I love you and will miss you all like crazy!!! Muh muh all of yous.

Air, no see oli peapööraja. Ainuke sōit mis mul südame pahaks tegi. Ma arvan et see oli sellest, et ma prakt pea alaspidi olin pidevalt. Aga hea tunne oli küll lennata nagu superman. Käeliigutus kais ka muidugi vastavalt sinna juurde. Teist kätt ma ei suutnud muidugi lahti lasta. Aja lahe oli vahepeal taevast näha ja siis jälle vuhinaga mäest alla. Kōigepealt istusid nagu tavaliselt tooli, siis panid ennast kinni...ja masin keeras sind kōhuli. Vajusid mōnusalt tooli, aga pehme oli, väga mugav. ja siis mäest üles.. muidugi ma karjusin ja tegin igast hääli, aga see käib asja juurde. Sealt maha tulles oli süda väga lilla.

Kindlalt ei lähe nüüd kuskile veel, et veits puhkust, aga kuna Nat tahtis ikka edasi möllata, siis läksime Hexi peale. Küsisin just ekstra, et kas seal on mingit keerutamist ja nii, Net et ei ole, lihtsalt veits braifucki. Ok. Sellega saab leppida, peaasi, et ei ole mdiagi, mis mul olemise veel pahamaks teeb. Ja tegi. Alguses vaatasime pimedas ruumis selle lossi legendi, kuidas mees tōllas vanast naisest mööda sōitis ja too paar penni küsis, kuid mees keeldus. Naine siis pani ta perele needuse peale, et iga oksa kohta, mis puult langeb, nende peres keegi sureb. Ja nii oligi. Mees sai aru, et ainuke vōimalus kuidas ta surme saab lōpetada, kinnitada kōik puu oksad kettidega kinni. Ja vedada see langenud oks salajasse kohta. Ta hakkas hulluks teadlaseks, et mingeid vastuseid saada. Ja kui lossi renoveerima hakati leiti palju salajasi käike ja raamaturiiul, mille taga oli salajane ruum koos selle sama oksaga.
Ja siis jäksime järgmisse ruumi, mis oli pime...ja järsku hakkas välku lööma ja hääled. Üritati imiteerida sedaneedust ja vana lossi. Ja riideribad, mi solid seinte aukude ees, nende tagand hakkas tuul puhuma, nagu oleks kummitused riide sees vōi midagi. Lahe oli, aga ei hirmutanud isegi mitte pisut.. Siis järgmises suumis olid pikad pinged ja me pidime sinna istuma, samal ajal räägiti veel sellest lossist. Ja äkki hakkasis pinged üles ja alla kōikuma...ma arvasin ,et keerame üle vōlli aja asjalood vōtsid kummalise pöörde, kui terve ruum hakaks keerlema. Imalik oli, sest istmed ei liikunud enam nii palju. Väga kaval nipp nende poolt. Aga see tegi mu südame veel lillamaks. Aga lahe oli.

Skyride läbi, kihutasime Nemesis järjekorda. Seal voolasid verejōed ja kōik oli mingi aju vōi asja sisse ehitatud. Arvasin kohe, et ma ei kannata seda sōitu, aga oh kui vale mu arvamus oli. See oli üks parimaid minu meelest. Jalad rippusid vabalt ja langemised polnud ka nii jubedad. Plus said 4 korda nautida kaaluta olekut. Mōnus tunne oli kui ōhk kōrvust mööda vuhises. Ja järjekord polnud ka suur. Megahea oli, läheks veel. Käsi ma muidugi lahti ei julgenud lasta, nii brawe ka ei olnud.
Ahjaaa.. peale igat sōitu said oma pilte sōidust ka vaadata, vōi videot. Muidugi sai neid ka osta, 2 pilti £12, ulme kallis. Iga istme ees olid väikesed kaamerad, plus teatud kurvi peal oli kaamera, mis kōigist pilti tegi, just siis kui sa kōige rohkem nägusid tegid. Aga näod olid koomid, Jonny tegi alati meelega relax nägusid , nagu oleks pease of cake need sōinud olnud, Tomil oli alati ulme nägu ja minul...alati sitt püksis, vōi siis kaiffhirm. Nathaniel, Scott ja veel üls tüüp...nii kōigil oli midagi naerda.

Aga see park on masiivne, am ei kujuta ette kui suur maaala seda on, aga et ühest otsast teise saada vōtsime skyride. Kōndimiseks oleks liiga kaua aega kulunud ja park suleti pool 6.megalahe oli alla vaadata. Tegime nalju, et mis siis kui see alla kukuks, vōi kui see oliks üks atratsioonidest, et kukud alla. Scott oli küll mega koba. Nendele pidi peale ronima kui nad veits liikusid, ta koperdas kaks korda sinna sisse, pea aegu ninuli kukkudes. Pfffhhahahaaa. Ja Tom rüüpas oma ōlle, kuigi midagi ei tohtinud seal juua ega süüa. Naljad käisid ka muidugi, et jajah hea sex koht, kōrgel ōhus, keegi ei sega, hea romantikat teha. Ainuke downfall, et kabiin oli väbipaistev ja tagaolevad sōitjad polnud just kaugel. Aga see ei takistanud kōigil rope mōtteid mōtlemast. Nalja peab ikka tegema, isegi kui see on midagi sellist.

Järgmisena otsustati 13 peale minna, aga kui me lōpuks kohale jōudsime ja nägime kui suur järjekord oli(120 minutit), siis otsustasime Rita kasuks. See oli rohkem kiire lend. Kahe sekundiga 100 km/h. Päris kiire. Ja kurvid olid väga kiired, väga kiired..wuuh,wuuh...ja enne kui start oli , ütles mingi roboti hääl, et get out while you can. irw. no näha on mis pannkoogid kōigi näod on.

Reede oli MEGAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!!! Ausalt. Käisime lōbustuspargis. ALTON TOWERS. Kuskil kolme tunni sōit , aga kui seda väärt see oli. Inimesed üle Inglismaa tulevad sinna aega veetma. Ja jaanuaris ehitasid nad uue atraktsiooni, esimese maailmas, kus on paar sekundit vabalangemist otse alla. It’s called 13.
Startisime 5.30 ja jōudsime kohale kuskil 9. Kui me väravatest sisse astusime kostis kōrvu nagu oleksime Disneylandis. Ausalt..irooniline themepargi muusika. Ja saime pea teada, et park avatakse rahvale alles 10. what a piss take, ootasime siis. Ja vahepeal saime ära fotografeeritud Sonyku ja karu..maskotid. kasu oli armas, trakisin teda rahva seas ja sain lōpuks talle kali teha.
Kui siis väravad lahti lōpuks tehti, panid poised kohe jooksuga esimese sōidu peale. Otsus oli langetatud. Esimesena Oblivion. Ma siis, et ok, milline see on. Vōiks ikka softimatest alustada. Ja kui ma seda nägin, siis ..hmmm, lōi klimbi kurku küll. Aga hingetuks vōttis siis, kui ma seal toolis istusin, igat pidi kinni pandud ja ootasin kuni sōit algab. Üritasin küll külma närvi säilitada, aga kui ma sealt alla kukkusin, oli hing kinni, isegi kiljumine ei tulnud nii hästi välja nagu peaks. Hea meel, et selle esimesena ära tegime. Masin oli siis selline: kōigepealt sōidab kōrgele mäkke, siis keerab su näoga alla maa poole ja kukutab su alla, megasuure kiirusega , läbi pimeda tunnel ja paar pööret ja sōit läbi. Aga uskuge mind see kukkumine ei saanud enam pikem olla. Just siis kui sa palvetad, et palun saa see läbi, sa kukud veel. Kui sa enam ei jaksa kannatada, kannatad veel. Jube. Ei tea, kas tahaks veel minna. Tom tahtis.

Neljapäev oli päris huvitav. Tööjuures pani üks töötajatest roopi, keset kliente. Ja siis jooksis tagaruumi ja pani trepile ka ühe pläraka maha. Ōnneks oli ainult limonaad, aga idée jääb samaks. Ma olin just parasjagu treppide peal, kui seda ilusat vaatepilti pealt nägin. Esimene asi oli kohe, et kas olek ok. Loll küsimus mida küsida, muidugi pole ta ok, kui ta keset treppi oksendab. Ma lubasin siis kōik ära koristada ja käskisin tal minna maha istuda. Pärast saint a käest teada, et keegi oli talle midagi joogi sisse sokutanud kui ta eelmine päev väljas kais. Ta jōi ainult 2 klaasi veini ja paar trinki , aga ei mäletanud midagi. Ta poiss pidi ta haiglasse viima, sest ta oli kokku kukkunud. Mingit muud seletust ei saa olla kui et she got spyked.
Kuskil kolm päeva enne seda sain teada, et Philis on 4 nädalat töölt kōrval ja ma saan tema tunnid endale. Muidugi oli mul hea meel ekstra raha üle, aga proovid on ka ju samal ajal, damit. Aga eile sain ōnneks uue koristajaneiu. Ajasin eile ta oma seletamisega ikka nii segadusse. Ma ei ole hea ōoetada, ega seletaja. Aga Steff on tubli töötaja, korralik ja väga sōbralik. Täna ta mainis juba, et talle meeldib siin rohkem töötada kui see, kus ta ōhtuti koristab. Steffi teise töö ülemus hakkas talle ōpetama ,kuidas tolmuimejat peaks käsitlema..no kuulge , tolmuimejaga vist ei saa eriti mööda nagu panna vōi mis?
Aga jah, kui neljapäeval koju rattaga sōitsin , läbi pargi, siis mida mu silmad näevad. Keset päist päeva naine tōmbab väiksel poisil pükse alla , samal ajal kui see rohtu kuseb. Ja teda ei kottinud isegi see pisiasi, et inimesed sealt mööda käivad...oleks siis vōinud vähemalt veits vōssa minna mitte pool meetrit kōnniteest. No irw noh. Kui me räägime et noorus on hukas, siis mis me sellele nimeks paneme. Laps pole kolmenegi ja juba kuseb avalikult, abiga muidugi, aga ikkagi. Tuleb tahtmine pead vōngutada...it’s so wrong.
Ja et sellele päevale piir peale tōmmata, iga kord kui ma töölt tulen pean läbi väikse teejupi manööverdama, et pargi kōnniteele jōuda...ja vōiksin vanduda, et iga kord kui ma seda teen on keegi kena koeraomanik lasnud oma puudlil tee peale situda. Ja mitte väiksed junnid , vaid suured pruunid haisvad kangid! Ja kuskil kuu tagasi, sōitsin ma ühest läbi...kui kena, ja seda ei olnud just kerge kummi mustri vahelt välja saada.

Siin see on siis , laupäev nagu lubasin. Hommikusöök kell 9- ilmselgelt liiga vara. Valik polnud ka just isuäratav. Kolm hommikuhelveste valikut , mahl ja röstsai. No mida fakki. Ma vōtsin siis krōbuskeid, sest sai oli lihtsalt moosi vōi vōiga ja see on alla arvestuse.
Läksime läbi linna kōigil mustada tiimisärgid seljas, sest täna oli mängupäev. ja ei tea kust saime mööduvalt mustalt naiselt sōimu,ja need ei olnud ilusad sōnad. Amy enne mainis, et pane tähele, siinsed inimesed on väga teist moodi. Ja tal oli täiesi ōigus. Nad on täis viha ja vihkamist, tujukad ja don’t give a shit. Shouth. Aga mehapalav päev oli , 17 kraadi. Täielik röst oli välja minnes. Ja muidugi nagu mann ikka tuli mul poole tee peal meelde, et unustasin oma pōlvekaitsmed. Ōnneks läksid paar poissi ka hotelli tagasi piletite järgi. Aga mäkketōus tagasi oli PALAV.
Muidugi ei suutnud Stu vastu panna külale ōlule.
Vaatasime siis kolm mängu ära ja meie kord oligi minna riideid vahetama. Ühest asjast ma ei saa aru. Nad on vōrgu siin nii suureks puhunud, et tavaliset karikamängud korraldatakse nagu Eestis on pro liiga mängud, mängijad kes actually palka saavad. Aga noh, mida ma kurdan , oma pallipoisid ja lapivennad. Lahe. Suur tunne tuli kohe, et mhmh, siin ma olen, tähtsam kui mina ise.
Riided saadeti meid vahetama kōige sitemasse riietusruumi, muidugi kui ma ütlen sitt, siis ma ei mōtle eesti mōistes sitt, et pōrad on vanadest plaatidest ja seined kooruvad vōi dushid on stalini ajast. Ja mōtlen teiste riietusruumidega vōrreldes. Ma arvan et see polnud isegi riietusruum vaid mingi väike konverentsiruum vōi midagi. Suundusime siis välja , veel paar sōna treenerilt. Ärge kahetsege midagi, have fun, ja me vōidame. Kuna saalis oli NII palav, siis ta käskis meil iga natukese aja tagant vett rüübata. Isegi parimad sportlased ei suuda vōhma säilitada, sest siin on liiga palav.
Meie mäng oli päris pilgeline, sest meie jaoks oli seal palju kaalul. Sōitsime terve selle tee siia . me ei tulnud kautusega leppima. Ja neli geimi hiljem , me ei pidanudki. Kōik jooksid kokku ja kiljusid. ME VōITSIME! Enne kui medaleid läksime vōtma kussus Nikki kōik kokku ja ütles, et on meeldiv olnud teiega mängida see hooaeg, aga ma ei liitu teiega jängmine hooaeg.... ma olen 9 nädalat RASE! Pagupealt hakkasid vähemalt viis piffi nutma, et oh my god. Ja muidugi kui kōik teised nutavad, hakkan mina ka , aga suutsid hoida ennast vaos. Tor oli nagu panda. Kōik poised muidugi karjusid ja cheeresid. Nad olid parimad oma tuutudega ja lipuga ja plakatitega. Nii megalase fänniseltskond oli meil. Ja kōik nad karjusid meile.
Ahh ja kōike koomim oli Will. Ta lasi oma telephonist läbi ruupari ühte mehhiko meloodiat....tütü tütttttitütitüüüüü...OLAY(karjusid kōik)!! See oli selle päeva moto.
Klubisse minek. Panin oma kunstripsmed peale , uus pluus selga ja üles korrusele , kellegi tuppa chillima , enne kui läksime. Kōik olid seal. Milline tunne. Ühtne tunne, kuigi tundsin ennast veits väljajäetuna, sest ma ei saa kōigiga nii hästi läbi, aga mis see luges. Ma olin seal. And so were Ria ja Abby. Hooh, kust alustada. 17 on nad ja nende vanemad ostsid neile Malibu. Abby jōi pool sellest ja siis nad leidsid kuskil vodka ja pillasid seda veel sinna sisse ja rüüpasid seda. Kui nad seltskonda tulid oli Ria veits tipsune, jutt jooksis ja kaps värised, abs oli sama. Keel veits pehme. Nagu me kōik teame noorusest. Aga lōpptulemus oli see, et Rial ei olnud veel küllalt ja ta kappas veel tuppa uute jookide järgi . pärast siis kuulsime, et ja oli pōrandal maas , ukse kōrval, jalad laiali. “Ria, what are you doing?” “i don’t care, i’m so horny”. Phahahaaaaa. Lahe. Ja pärast pani ta veel roopi ka , mingi miljon korda. Edu sellega.
Panime siis minekut kluppi, taxodega. Muusika oli hea, aga kontroll uksel on megakarm. Id-kaart pannakse kuskilt masinast läbi ja riidereeglid on ka mōnes kohast karmid. Näiteks see viimane klubi kuhu me sisse tahtsime minna ei lasnud osasid meie poise sisse, sest neil olid mustad jalanōud. No mida, mees comoon. Black shoes?!!! This ain’t right. Tor vingerdas siis olikorrast välja ja poised sisse. Ta seletas ,et me siin ainult 4 tunniks ja me tahame lihtsalt lōbutseda kōik koos. Lasti siis sisse, yay! Muusika oli heaaaaa...ja rahvast oli palju. Kōik üksteise vastas , higised. Vōimatu oli midagi tellida baarist, sest midagi ei kuulnud. Tantsisime kōik traditsionaalselt ringis ja aeg ajalt nagu ikka keegi ringi sisse. Sain ka paar oma moment seal eputatud. Jalad veits tulitasid, aga who gives a shit. Ma ei lahkunud kordagi pōrandalt, iga lugu mis oli, mina olin platsis ja reivisin. Mul oli pohhui mida teised mu liigutustest arvasid. Tavaliselt mul pole. Ma olin üleni higine, täielikult, aga mind ei huvitanud. Valisin oma poeriided hoolikalt, et niiväga ar ei saaks. Pean tunnistama et mul pole nii lōbus olnud juba pikka aega. Saab liht oma ajus välja tantsida, ei pea mōtlema mis homme saab vōi mis kutt mind nüüd nillib. No ok, natuke oli ikka , aga jah. Selle nelja tunni sees tellisin kolm jooki. Red bull vodkaga ja siis mida iganes veel sain kolme paundi eest- 2 jäägerit koos energia joogiga. Nii et väike pitsiklaas jäägeriga oli suuremas viski klaasis energiajoogi sees. Olin täiesti positive , et spillin selle kuskile enda peale, aga üllatuses polnud see vōimalik, huuh.
Huuh, muusika oli hea , tōesti hea ja pidevalt hea. Super. Ausalt , ma oleks vōinud oma topi seal samas klubi ees seljast vōtta ja kuivaks pigistada, sest just täpselt nii märg see oli.
Otsisime siis takso ja hotelli tagasi. Kuskil kolme paiku. Oma veinipudeli, jätsin ma sinna tuppa, millest ma vōtsin ühe klaasi ainult, sest ma ei tahtnud nagu idioot olla punaste hammaste ja suuga, nagu punane vein seda teeb. Aga ma jōin oma siidreid selle asemel ja piisas. Olin küllalt tipsune , et kluppi minna.
Hommik oli ikka veel veits purjus, alko pold veel verest jōudnud minna. Tuikusin siis voodist välja ja üllatavalt on mu sisemine kell nii hea, et ma ärkasin enne hommikusööki üles. Käed siiski veits värisesid nagu parmul, aga pold väga viga, sest kōvat joomat ju polnud. Kolm siirdit, kolm driki ja väika klaas veini. Paras hea tuju annus.
Aga see oli superhüper mega nädalavahetus. Ja ma jään seda kaua mäletama! Ehk ikka saan Tori käest pilte ka meie mängust. See neljapäev lähme tüdrukutega välja sööma, et korralikult tähistada. Ootan juba kannatamatult, sest see on ilmselt viimane kord kui ma neid kōiki näen enne äraminekut. Nuuks.