Muidugi polnud koer see,kes roolis oli, aga kui Thomas hakkas mind tööle ära viskama, ei suutnud Tippy oma kimbatust tagasi hoida ja jooksis välisuksest välja. No mis siis ikka, Tippy tuli kaasa. Oli tegemist ,et ta ennast autoistleme saaks . Lōpuks. Hakkasime siis sōitma ja milline kōrvade kikkitamine lahti läks. Talle meeldib väga autos sōita, sest talle meeldib ringi vaadata ja ümbrust nautida. Küll ta loksus ühelt küljelt teisele ja tahtis eesistmele tulla. Naljakas, aga tore.

Ilus päiksline päev ja arvasime Tomiga ,et oleks hea minna niisama jalutama. Tippy tahtis muidgi kaasa tulla jam is seal ikka, eks siis vaatame kui kaugele ta meiega tuleb. Ta polnud kaua kaua pikalt jalutamas käinud. Kunagi külla, aga mitte kui ta vanemaks jäi. Vōtsime ta siis kaasa ja läksime läbi taga aia parki. Me olime juba siis imestusest silmad punni ajanud, kui ta tuli meiega pea pargi poole tee peale. See oleks tavaliselt olnud see hetk kui ta tavaliselt tagasi keeras ja kodu poole punnu pani, aga ei . Mängisin temaga natuke tagasajamist ja ta pükkas ringi ja mängis kaasa. Pagan küll Tippy milline vōitleja. Hakkasime tee lōppu jōudma ja pidime talle rihma kaela panema, et teed ületada ja pargi poole jalutada. Ta kōndis rahulikult kaasa. Terve tee rääkisime temaga ,et kui tubli ta ikka on . Tema tee kulges peamiselt rohu peal,ehk sellepärast , et ta tagajalad on väga halvas korras ja et rohi ei ole nii kōva käimiseks. Mina muidugi hoidsin rihma, sest noh , naised käivad ju koos. Jōudsime pargini ja hakkasime pargile ringi peale tegema ja lasime koera rihma otsast lahti. Nüüd olime pea kindlad, et ta jookseb minema, salamisi lootes, et mitte...aga ei. Ta jäi truult meiega. Kuna Tippyl oli palav ja ta lōōtsutas arvasime ,et ta kindlasti tahab vett juua, tiigist muidugi. Enne paraja kallakuni jōudmist tegime posu naljakadi pilte ja tippi jooksis ringi, pressis ennast ka minu piltide peale. Selgus ,et ta ei tahtnudki juua, vōi liht tiik ei kōlbanud talle. Tegime tiigile ringi peale ja ta suutis ikka veel omal jalul kōndida. Istusime korraks pingile maha, et ehk ta vajab natuke puhkust ,enne kui kodu poole hakkame minema. Aga ei, ta pani aga edasi ja vaatas meie poole ,et kuhu te jääte. Poolel teel koju vōttsi Tom ta sülle ,sest me ei tahtnud ta jalakesi liialt koormata, aga minuti pärast hakkas ta rabelema ja tahtis maha saada.
Ja ta kōndiski terve tee iseseisvalt. 17-aastane koer, kelle tagajalad on pooleldi halvatud. Milline hero. Teadsime ,et talle meeldib jalutada, aga me ei arvanud ,et ta seda ikka veel teha suudab. Thomas arvab ,et see oli peamiselt sellepärast ,et mina olin ka kaasas. Talle meeldib naiste seltskond väga. Millegipärast ta usaldab meid. Naiste asi ,teate küll ju. Enne, kui oma aiast sisse läsime nägi Tippy ühte teist koera pargis ,kes meie poole jooksis ja siis Tippyl eest jooksis. Ta küll lōōtsutas ja polnud mōtet muretseda ,et ta teisele koerale järgi jookseb, aga kus sa sellega...pani kus tuul järgi ja Thomas pidi ta kinni püüdma. Huuh, küll on alles koer. Milline koer. Koju jōudes andsime talle megamaiuse sellise imelise päeva eest. Ja kes ütles ,et vanadust teeb meid päriselt vanaks. Hing kaalub vanuse üle.

24. OKTOOBER. Kes oleks vōinud arvata, et sellest nädalavahetusest tuleb suur seiklus. Me pidime terve perega lahkuma kuskil kell 12, aga nagu kōiki teades sai 12 kell üks. Pidime sōitma laupäevaks ja pühapäeva hommikul tagasi.
Ōhtul enne minekut kais jagelemine autode pärast, sest alguses pidime mina ja Thomas minema koos Nathanieliga ja Jonathaniga ühe autoga, aga kuna nemad tahtsid Leadsi minna, enne kui koju tulevad, siis ei saanud me nende peale loota. Thomas pidi oma auto ikkagi vōtma ,sest ta pidi pühapäeval kella 5 tööl olema.
Asjad pakitud ja kōigi järele miljon aastat oodatud, uks lahti ja kōik oma autodesse. Toyota corolla: Mina ja Thomas. Woksal: Nat ja Jonny. Hall woksal: John, Julie, Donna ja Lidya.Donna abikaasa ja kolmas perepoeg Luke pidi ise kohale ennast transportima , sest ta tuli otsa töölt. Kuna tomi autol polnud GPRS’i, siis pidime Johni auto taga sōitma, sest me ei teadnud teed. Nathaniel ja Jonny läksid omat teed pidi, sest neil polnud vaja kellegi sabas jōlkuda, plus Natil on raske jalg. Enne maja juurest sōitma hakkamist oli Tomil vaja veel bensukast läbi käia, et paak täis panna. Sōitsime eest bensujaama ära ja siis juba täispaagiga kohtumispunkti, et Johni auto sabas sōita. Reis pidi kestma kuskil 3 tundi. Mōtlesin, et kui muusika autos ja hea seltskond ka , no kui hull see ikka saab olla. Minek polnudki. Laulsime hitte kōva häälega kaasa ja vangutasime pead. Tom aga kirus pidevalt, et kui Johni ees poleks, sōidaks ta kiiremini. Tom on nagu Nat, raske jalaga.
Umbes kolm tundi hiljem

Jōudsime Burminghami.Liiklus oli vōimatu ja kuna autosid oli nii palju ja GPRS hakkas Johni autos segast peksma ,siis keeras ta mitu korda valest kohast ära ja me muidugi pidume järgi sōitma. Kujutage ette Tallinna linna liiklust tipptunnil ...ja korrutage see kolmega. Hullumaja. Autod trügisid igast nurgast vahele ja sabad ei liikunud. Meie eesmärk oli iga hinna eest Johni sabas püsida, sest me ei teadnud ju kuhu minna. Kurat, kurat, kuraaat, olid Tomi sōnad , kui paar autot vahele trügisid ja me enam omasid ei näinud. Ma püüdsin rahulikuks jääda, teda rahustades ja aidates. Peale pikka seiklemist jōudsime sinna, kuhu pideme jōudma: Peteri 40 sünnipäevale ja Jessica 1 sünnipäevale. Parkisime autod taha ja läksime sisse. Kuskil tund aega ametlikku osa ja ilusaid luuletusi ja soove, saime minekut teha hotelli poole. Seekord sōitsime Nati auto järgi. See tōi uusi seiklusi, aga mitten nii suuri nagu enne-suuremaid. Me pidime jōudma hotelli kuskil 5, et seal ennast valmis panna ja tagasi samasse kohta peole sōita. Meie sōit hotelli aga kestis Nati auto taga natukene kauem-jōudsime kohale kuskil 7. Mis sinna vahele mahub on rohkem kui paar valepööret, ummikus istumine, kaks korda peatumine(sest me ei teadnud kus me oleme ja kuhu läheme), Johnile helistamine ja hotelli asukoha küsimine. Esimesest peatumisest saime minema, aga Johni juhised ei viinud meid kuskile ja pidime teist korda peatuma, et uuesti üle küsida. Nat oli juba enne närvipundar ja see ei parandanud olukorda. Lōpuks otsustasime omad meetmed kasutusele vōtta ja omal käel sinna jōuda. Mōni aeg hiljem ,kui oli juba pime: LōPUKS!!! Ōige hotel!!! Thomasi närvis ühtisid Nati omadega ja mina mängisin külma südamega rahustavat supernaist. Tubade vōtmed käes, saime omad asjad ära panna ja veidi puhata, enne minekut.
Ōhtul algas peo osa...disko koos söögilauaga. Arutasime juba varem Donnaga, et mida selga panna ja mina otsustasin siis oma musta kokteilikleidi kasuks, sest Donna pani ka oma kleidi. Otsustasin küll ümber vahetada, kui tantsu osa tuleb, nii ,et vōtsime mōlemad Tomiga vahetusriided kaasa. Kaua me hotellis olla ei saanud. Pidime valma sättima ja minekut tegema, kui tahtsime ōigeks ajaks jōuda. Peole läksime mina ja Thomas koos Natiga...meie Toyota jäi hotelli parklasse. Meie neljakesi läksime ees minema, aga see ei tähendanud , et me enne Johni kohale jōuame,,, ohhh ei. Ummikud,ummikud,ummikud. Mitte mingit viisakust ega suuna näitamist. Lihtsalt julmad vahelepöörded ja liiklusreeglite rikkumised. Nati lōhkemispunkt oli, kui me foori taga istusime ja lōpuks roheline tuli tuli, tegi nat ebaseadusliku manöövri ja sōitis otse ristmikule. Midagi polnud teha, sest kui me oleks sinna sappa foori taha jäänud, oleks me sinna kinni kasvanud. Nat oli vääääga närvis ja vihane ja hüplik. Me olime peole hiljaks jäänud ja hilinesime veel. Keegi autos ei julgenud midagi iitsatada. Tipphetk oli kui keegi meie taga signaali andis... ohsa kurat kus Nat paukus..: “Fuck you ,you fucking ass!!!Here, yeah i’m giving you the finger!!” And hi gave the finger, plenty. Kōigi näod olid nagu kivis imestusest. Vaikus. Pärast suutsin ühe hea killu visata, et kōiki naerma ajada,ōnnestus. Hihi. Suur punt muslemi naisi läks üle tee ja mina seepeale:”Looke,the assasins.” Sest nad kannavad musta ja nende nägu on kaetud peale silmade. Thomas:” Whaaat! Rasist :D!” Aga vähemalt kōik naersid, Nat kaasa arvatud. Jōudsime siis lōpuks suure trügimise peale peole. Kōik olid juba kohal ja meie suundusime otse söögilaua poole. Mhmmmm, milline valik. Salatid, lihasuupisted, mahlane küpsetatud kana, saiakesed jkm. Mugisin kahe suupolega head ja paremat. Taldrikud olid üle kuhjatud ja jalad vedasid mind nüüd tantsusaali, kus muusikal polnud väga vigagi. Ebakindel tunne oli selles kokteilikleidis ja kingades. Ma nägin kena välja, aga pilgud panid mind kōhklema.Istusin omade juurde maha ja nōksutasin ōlgu rütmi saatel. Donna nägi nii kena välja oma kleidikeses. Selline lilleline kleit ja sinised kingad. Muahh Donna, milline naine. Alguses ma ei saanud ennast käima. Thomas ja Luke tantsisid pea aegu terve ōhtu. Huuh, kuidas Thomas higistas, nagu siga passeinis. No tōesti, nagu teine mina. Luke tantsib nii choolilt. Natuke teistmoodi, aga mitte liiga imelikult. Thomas seevastu, no seda peab oma silmaga nägema. Spagett tantsupōrandal. Ma olen talle kogu aeg öelnud, et ta on nii paindlik, vaadates tema tantsuliigutusi. Naljakas. Hip-hop tōmbas minu ja lōpuks tantsupōrandale ja sinna ma jäin päris kauaks. Üks selle kolmiku kuulus lugu kōlas üle kolme korra vähemalt. Ja see tants mis sinna juurde kais. No pagan ei saanud istuma jääda. Ma ei tea küll mis selle loo nimi on, aga see goreograafia. Sinna sisse mahtusid ratsa liigutused ōhupanemine” huga,huga,huga” saatel ja näpuga näitamine. Te oleks pidanud nägema kuidas Julie naeris...alatooniga:minu poised. Kōik tantsisid lōpuks, sest Thomas, Luke ja Nat nakatasid Ema mind, Donnat ja Jonnyt. Appi, niiiii naljakas ja lōbus. Thomas ostis mulle paar kolm klaasi siidrit ja muusika tantsitas kōiki. Nat tegi pilte ja Jonny oli piltidel jälle näpud näo ees. Mina surusin ennast ka kaadrisse oma poosetamisega. Paar pilti sain Thomasiga ka. Ahh kui Luke ōhupallid avastas, pani ta need omale rindadeks. Irwww. Pam, no tōesti, ega sa liiale ei lähe oma rinnaoppidega. Thomas muidugi ei saanud seda sinna paika jätta, tema pidi muidugi ka omale ōhupallist rinnad panema. Luke läks ka mänguga kaasa ja pani oma näo Tomi rindadesse. Prrrrr oleks kindlasti olnud see hääl mida Luke oleks teinud kui need päris rinnad oleks olnud ja kui ta egomanjakk oleks. See ōhtu oli väga lōbus ja samas väsitav.
Enne minekut Mina ja Jonny otsustasime, et söögist jäi veel väheks ja küsisime kelneri käest, et kas me vōime kana koju vōtta. See kana oli tōesti imeline. Pakkisime oma plastikklaasid kana täis ja ootasime teisi. Donna vōttis ma fooliumi sees sööki kaasa. Kelner palus, et kas me ehk jätaks talle ka kana alles, aga ma ei ole nii kindle ,et peale teist ringi toidulkrabamist midagi alles jäi :S. Hotelli minekuga polnud mingit probleemi.
Ōhtul hotelitoas trimpasime tsipa veini koos Tomiga, mille ta peolt ostis ja mürasime valgete linade vahel. Mmmm,mōōōōnus. Ei pea millegi pärast muretsema, et linad kortsuvad. Vōid nii palju mässata kui süda lustib.
Hommikul tahtsid kōik hommikusööki ja sellepärast hüppasime korra linnast läbi. Läksime ühte megalahedasse ostukeskusesse. Nägi välja nagu tennisehall. Need,milles saab talvel ka mängida, nagu täispuhutav ōhupallide rida. Leidsim oma kohviku üles, sōime hommikusöögi ära ja hakkasime kodu poole sōitma. Luke jättis kōigiga hüvasti, sest ta pidi tagasi Walesi tööle minema. Nat ja Jonny sōitsid Mantschesteri ja meie ülejäänud kihutasime koju,sest Tom pidi kella 5 tööl tagasi olema. Sinna sōites ei ületanud John kiirust, aga tagasi tulles surus ta gaasi nii kōvasti ,et meil oli tegemist kōvasti ,et ta kannul püsida. Thomasi auto hakkas rappuma kui meie spidomeeter 90 miili tunnis näitas. Päris jube oli isegi kōrval istmel istuda. Thomas oli vääääga närvis, aga püsis kannul. Mina olin eelmisest ōhtust väsinud ja sellepärast ma jäin kogemata magama. Üles ärgates olid Tomi käed rooli külge lukustunud ja muusika oli ta ka vaiksemaks keeranud ise seda märkamata. See oli mark sellest ,kui näris ta tegelikult oli. Peale selle et auto arises nagu ei kunagi varem ,tegi ta ka imelikku vuhina häälatnagu mingi uks oleks kuskilt lahti. Sōitsime edais, sest peatumist ei saanud me endale lubada, aega oli vähe. Proovisin Tomi maha rahustada ja küsisin ka miks ta muusika vaikseks keeras. Ta ei mäletanud. Olime umbes 2 tundi juba sōitnud ja mitte väga kaugel enam kohalejōudmisest. Kui järsku, keset kiirteed...KABUUUUUUUMMMM!!!! “Ohhh faaaackkk!”” Thomasil oli vist küll number 2 püksis...Auto hakkas vibrama, aga tänu kiirele otsustusvōimele suutis Thomas rooli kontrollida ja auto teeäärde juhtuda, sest ta käed olid roolis kinni. Ōnneks oli ka bensiinijaam lähedal. Tōmbasime tee äärde ja läksime autost välja. Täitsa perse kuidas kumm oli lōhkenud. Täiesti puru. Isegi plastic osa kummi taga oli veidi ribadeks. Ma ei taha ette kujutadagi kuidas see ōnnetus oleks juhtunud, kui ta poleks suutnus nii kiiresti tegutseda, auto oleks pöördesse läinud ja me oleks vōinud isegi üle katuse lennata vōi teise auto teele ette jäänud. Tänu jumalale. Thomas asus kohe kummi vahetama ja mina lippasin vestu, sest minu kannatusest oleks varsti saanud teine ōnnetus, mida ma poleks suutnud ära hoida. Huuh, milline kergendus. Vetsust väljudes oli kumm juba vahetatud ja me vōisime kiirelt uuesti kodu poole sōita. Thomas palus emal tööle helistada ja öelda, et ta oli ōnnetuses ja ,et ta jab veidi hiljaks.
Ta jōudis tööle umbes tund hiljem. See nv oli üks suur seiklus.

Laupäev. Mitte midagi ütlev tavaline päev. See oli aga alles algus. Nathaniel mōtles, et läheb uisutama ja muidugi kutsus ta mind kaasa..ja muidugi ütlesin mina jah. Ma polnud nii kaua uisutanud ja miks mitte proovida, kui roostes ma olen. Sōitsime ainult tema ja mina sinna, sest Thomas oli tööl. Poolel teel keeras ilm mega halvaks:sombune ja vihmane. Mitte hea ilm uisutamiseks, sest uisuväli oli väljas, millel polnud katust peal.
Saime lōpuks uisud alla ja waov, mul polnud aimugi ,et Nat nii osav teradel on. Tal olid muidugi omad uisud,sest ta jalad on lihtsalt nii suured, et tal on raske poest uiske leida. Uisuväli oli vääga märg. Ja ma vihkan uduvihma, mis sel hetkel taevast alla kallas, sest mu juuksed lähevad väga ebameeldivalt krussi. Nagu uisuväljadel ikka arvasin ma ullike,et inimesed on kaootilised,aga tegelikult olid asjalood hapumad. Kōik pidid ringis uisutama,et kokkupōrkeid vältida. IGAAAAV! Lōpuks sai asi selgeks. Kōik, kellel oli liiga lōbus, pidid uisuväljalt lahkuma, sest lōbu oli enamasti kiiresti inimeste vahelt läbi patrullimine. Wuhuuuuuuu!!!!!!!!!!!! Mōnus kui tuul su juukseid sasib ja paneb unustama kui märjad su püksid on loikudest läbi sōitmisest ja kui higine sa oled, sest ei tahtnud jopet seljast vōtta. Kōige rohkem oli mul kahju inimestest , kes ei olnud kahev teral nii kindlad. Suur hoog plus kurv vōrdus nende jaoks ksssssshhhh, blump ja märjad riided. Mōnikord ka palju naeru. Eriti hale hakkas ühest tüübist, sest ja maandus terve seljaga suurde loiku.
Meie Natiga nautisime seda, nii et lōpp hea kōik hea.

Lōpuks leidsin tööd ühes hubases kohvikus 20 minuti tee kaugusel minu kodust. Sain selle tiimikaaslase kaudu. Esimene päev oli treeningu päev. Ōppisin kuidas kohvimasinaga toime tulla, teate noh sellised suured mashōnad, nagu topelt ekspressomasin. Ōppisin erinevaid kuumi joke tegema ja oh imet ōppisin nōusid pesema.
Kolm viimast päeva: kolmapäev, neljapäev ja reede olen tööl käinud. Selle töökoha peal lööb minu argus ja ebakindlus kōvasti välja. Peamiselt olen ma nōudepesija..ja nōud ei saa kunagi otsa. Koristan laudasid ja kui aega saan, siis valmistan klientidele joke ja viimased kaks päeva olen ka pidanud tellimusi vōtma..kohutav. Kuna ma ei tea veel menüüd ,sest ma pole viitsinud seda selgeks kodus ōppida, siis on mul tellimuste üleskirjutamisega raskusi. Üks asi mille üle ma alati veidi imestan on see, et kui ma laudadelt nōusid ära korjan, on paljude taldrikud veel pooleldi täis täiesti söödavat toitu. Ja selle kohviku hinnad pole nii odavad, et poolt toitu minema visata. Ma limpsiks viimasegi jäägi ära, kui ma peaks sellist hinda maksma..nagu vase kirikumehe rott. Üks juhtum oli see, et ma pidin kliendile viima diet coca ja klaasi kōrrega. Unustasin(vōi noh ma ju ei teadnud) aga ühe pisi detaili, et tavaliselt tuleb klaasi ka midagi valada..ehk siis pool klaasi valada ja siis kōik lauda viia. Mina aga vōtsin lihtsalt dieet coca, pistsin kōrre sisse ja viisin lauda. UUps. Teine oli see, et klientidele tuli laud katta enne, kui söök lauda viiakse. Lugesin tellimuse pealt välja ,et kaks naist tellisid Panini, ehk siis kahvel ja nuga kahele. Lauas istus aga kolm sōbrannat. Mōtlesin siis olla hullult kaval ja visata mōne nōmedalt naljaka nalja, et teada saada, millised need kaks on, kes midagi söövad. Midagi sellist:” so witsh of you are the Panini girls” Muidugi mōttes kōlas see ideaalselt, aga kui see mu peast lauseks moodustus, oli see midagi sellist:” who...witsh ..mmmm... of you are the Panini girls?” Nad vastasid midagi ,et me ei pea küll ennast paniniks. Mul oli kohutavalt häbi. Kuigi nad naersid, arvasin ma ,et solvasin neid äkki kuidagi. Pöördusin leti poole tagasi, et neile joke valmistada, ise näost nagu pagana krabi. Kui jooke lauda viisin, vabandasi, et ei tahtnud neid solvata. Nemag ,aga ,et eii eii ..me ie vōtnudki seda solvanguna.. fiiiiuuuhhh, pääsenud...ja punane nägu muutus vaikselt tagasi normaalseks.
Aga noh raha on raha ja parem kui mitte midagi. Inimesed on toredad ja väga viisakad. Seltskond on ka normaalne, pole jōudnud veel sisse elada, aga küll jōuab. Eks järgmine nädal näeb, mis saab ,kui ma olen menu ka kodus läbi töötanud.

Täna on siis Halloween. Thomas pidi ekstra varem üles tōusma ,et mind linna visata, , sest mul oli täna esimene vōrgumäng inglismaal, ja arvata on ,et we kicked their buts. Kolm geimivōitu ja ma sain isegi kaks geimi mängida. Nii lahe oli, aga ma vusserdasin ka korralikult. Imelik asi ,mida ma teada sain, on see ,et meie tiim vōtab vastastiimile süüa kaasa...sest tavaliselt tullakse kaugelt. Imelik. Ja peale selle,et ma mängus vusserdasin , tuli Thomas ka lōpuks vaatama, kui ma juba mängus olin, sest tal algas töö alles kell 2. Pagan , te ei kujuta ette kuidas ma hakkasin närveldama...tavaline asi minu puhul, kui keegi mind vaatab. Püüdsin rahulikuks jääda . Pärast mängu saime veel veits koos olla ja tom viskas mind koju. Ta on ikka veel tool ja tuleb alles kell 10. Seni,kuni Thomas tool oli, käisime mina, Nathaniel ja Jonny STARBUCK’Sis tringitamas. Jah need kruusid, mis meil kapis on , on sealt pändu pandud. Tegelikult kui ma mōtlema hakkan ,siis nad on pee peale kokku näppanud päris mitu asja. :DMina vōtsin choco vanilla, vōi midagi taolist, Nat vōttis mingi cappuchino taolise asja ja Jonny, mingisuguse jäätise mixi. Mega hea oli see minu tohuvapohu. Rääkisime veel Natiga juttu ja sain temast rohkem teada, mitte info mōttes, aga just temast nagu inimesest. Käisime veel paaris poes ja ma astusin ühe poe kingaosakonnast ka läbi, suu vet jooksmas, aga ma ei saa ju endale midgai lubada. Sōitsime tagasi ja minu ülessandeks täna oli teha uuesti AZUUD, mis ongi hetkel veel ahjus. Loodan ,et seekord tuli see ka hästi välja. Seekord tegin rohkem, sest eelmine kord maitses see kōigile nii väga ,et Johnile ei jäänudki...ja ta tegelikult ei tahtnudki.
Halloweeni juurde tagasi tulles, siis umbes pool tundi tagasi läksin mina ukse vastu , mille taga olid väikesed algkooli lapsed kostüümides. Ütlesin neine viisakalt hello ja hakkasin ütlema ,et ägedad kostüümid, kui poole peal sain aru ,et nad ütlevad ise midagi...mingisugune traditsiooniline pikk lause. Kuulasin siis selle hollega lōpuni ja andsin neile kommi. Enne kui ma ukse vastu läksin ,ma kahtlesin küll kaua, et kedagi pole kodus ja ma ei julge minna... istun lihtsalt siin ja ehk lähevad minema...aga ma vōtsin julguse kokku ka läksin vastu oma hirmule. Hetkel istume elutoast ja vaatame telekat, ootame kuna toit valma saab ja kuna Thomas koju tuleb.

Teisipäev. Magasime nagu jumal juhatas, ja ärkasime kuskil 12 paiku, otsustades, et nüüd oleks ōige aeg gepardid alla ajada. Kuna H&M ist öeldi, et täna tuleb uus kaup,siis läksime tagasi linna. Plus meil jäi paar poodi vaatamata. Parkisime auto ja maksime 4 tunni eest. Esimene peatus oli muidigi H&M. Suundusin kohe oma lemmikkleidi juurde, et aimu saada, ehk on suurem number uue kaubaga kaasa tunud. Kahjuks mitte! Küsisin veel igaks juhuks üle ,et ehk neil on laos, aga siiski mitte. Suure pettunud näoga lahkusin poest. Pagan,pagan,pagan...see oli ainuke asi, mida ma oleks tahtnud. Pettumus ei möödunud, aga leebus ja juba nägin ma uut nägemust ja uut iha. Mōte liikus kingadele, mis vōik sobida mu lillaka kleidiga. Jalutasime mōōda ride-ja kingapoodidest ...paljudesse astusin sisse ja tirisin Tomi kaasa. Ma olin nagu harakas kullapoes. Igast poest leidsin misagi meelepärast näppimiseks. Kingi aga me ei leidnud, mitte selliseid, nagu ma oleks tahtnud. Lōpuks otsustasime minna Primarki, sest üks Jonathani lahe plus on sealt ostetud. See oli nagu riideloomaaed. Kōik oli pilla palla, aga hinnad olid soodsad. Seal oli mega palju asju. Ma otsisin nüüd juba kindlaid asju: Musti läiivaid liibukaid ja pikka valget pluusi. Mega seksikas. Tuulasin terve poe läbi ja leidsin enanst lōpuks pesu osakonnas, kuhu Thomas parema meelega oma jalga ei tōsta ,sest tal on fantaasiate kontrilli all hoidmisega probleeme, eirti kui ta on kuskil sellises kohas koos minuga. Seal oli palju pesu mida ma tahtsin omada, aga otsustasin ühe paari bokserite kasuks, sest seal peal oli kass...ja meil Tomiga on selline komme omavahel olles looma häälitsusi teha, et oma meeleolu väljendada,,,ja nende bokserite peal on kass( mina teen atvaliselt nurrumine ja nijäugumise halt :D). Pärast seda suundusime poe eesotsa...otsides neid liibukaid ja valget pluusi. Liibukad leidsime, aga valget pluusi mitte,sest need olid kōik juba välja müüdud. Valisin siis oma liibukad välja mida tahtsin proovida...ja Thomas tegi ettepaneku,et ma aitaksin tal ka shopata. Ja teile teadmiseks ,et tal oli hädasti vaja uusi teksaseid ja roosat pluusi, mist al karderoobist puudus. Valisime siis kuskil 5 paari teksaseid välja ja roosa pluusi ja 4 paari boksereid. Suundusime riietusruumide poole. Thomas proovis omad asjad ära , tulles riietusruumist välja ja keerutades minu ees paar tiiru, küsides mu arvamust. Valisin kaks paari välja. Siis oli minu kord proovima minna ja Thomas ootas väljas. Ta on nagu Jannar....jäta aga kuhugile üksi ja juba ta hakkab kellegagi juttu ajama. Nii oli ka see kord. Mina olin kabiinis ja kuulsin ,kuidas ta jutustab ja naerab riietusruumi tüdrukuga. Mōtlesin küll, et mida värki, ta leiab sōpru ikka juba kiiresti. Panin liibukad jalga ja ühe roosa pikema pluusi ka ja läksin Tomile näitama. Te oleks pidanud ta pilku nägema. Ta tegi seda huulehammustamist nagu ta alati teeb ,kui näeb midagi seksikat. Tähendab ,talle meeldisid need liibukad..Tüdruk vaatas ka ja andis omalt poolt positiivse hinnangu. Kui ma päriselt väljusin ,ütles see sama tüdruk ,et seda azuu värki tahaks küll proovida. Ma ei suutnud ära imestada, mida ta just ütles, aga siis jōudis pärale,et Thomas oli sellest minu kokkamisest midagi vadranud, et see oli nii hea olnud ja ,et Julie tahaks seda veel proovida. My boyfriend and his big mouth. Lahkudes küsisin selle t[druku meili aadressi ,et saaksin siis talle selle retsepti saata, ta oi nii rōōmus ja ruttas paberi ja pliiatsi järgi. Läksimes siis maksma. Muh muh Thomas...ta ostiski mulle need liibukad ja bokserid, niisama. Kui lahe see veel on.
Üks asi oli siiski veel puudu: valge pikk pluus, mida ma taga ajasin . Seda ma PRIMARKIST ei leidnud. Pika otsimise peale otsustasime uuesti H&Mi minna. Ja ohnäe , suur valik selliseid pluuse nagu ma tahtsin. Valisin siis ühe välja ja Thomas ostis selle mulle ära...minu Shoppamine ja tema shoppamine olid nüüd korda läinud. Terve päev oli korda läinud ja me vōisime rahuliku südamega lahkuda....mina muidugi suure naeratusega, andes Thomasile suure musi tänutäheks...ja Thomas naeratusega, sest mina olin ōnnelik. Kōju jōudes pidin ma muidugi kekutama ja oma uued riided selga panema. Kōigile meeldis.
Vesipiip ei jäänud ka proovimata see päev, sest uus tubakas on siiski uus tubakas, vajas järeleproovimist. Plus piparmünditubakas. Proovisime seekord ka vesipiipu koos jääkuubikutega...MEGAAAAAAA!!! see on lihtsalt nii hea...kiiremini tōmbab wuuziks ja mōnusam on kurgule.Ausalt proovige. Vee sisse jääuubikud..mmmmmmmmm.

Thomasil on nüüd kolm vaba päeva ja me magasime kaua ja kasutasime aega laisalt ära. Esmaspäev oli esimene vaba päev. Otsustasime, et kuna mu vesipiibul oli sütt vaja,et lähme linna Middlesbroughi, sest me teadsime,et seal peab kuskil vesipiibupood olema. Kuna mul oli samal päeval treening ka ja mu asjad olid mustad,siis Tom aitas mind selles osas välja , ja me viisime mu asjad keemilisse puhastusse. Järgi pidime minema kuskil pool 5. Seni oli meil aega Middlesbroughi minna ja aega surnuks luau. Enne veskari poodi jōudmist me muidugi töllerdasime linnapeal ringi. Keset linna oli üks suus ostukeskuste kompleks. Mina muidugi ei suutnud eemale hoida ja me jalutasime prakt kōikidest poodidest läbi, mille vaateakendelt oli paista stiletosid ja ilusaid kingi. Käisime The Moll’is ,megalahe ostukeskus. Käisime igast nurgapoodides ja vaatasime kingi,vōi noh mina vaatasin kingi. Suu tilkus küll ila,aga raha mul ju pole hetkel. Jalutasime sisse ühte kingapoodi ja seal olid täpselt sellist värvi kingad nagu oleks mu kleidile sobinud...ma haarasin ,et proovida. Kurat, 8 oli liiga väike. Ma ei mōelnudki küsida, et kas neil on suuremaid numbreid, sest tavaliselt poed panevad kōik välja mis neil on, aga Thoams kais peale,et siin ei käi asjad nii. Küsisin siis ,et kas neil on suuremat numbrit,ja oh imet oligi, 9. Proovisin siis seda. Kōndisin nati ringi ja otsustasin siis ,et ei. Ikkai liiga suured ja loksuvad. 8ja pool oleks olnud ideaasne, aga see pood ei tee pool suurusi. Ja need maksid ainult £10. Thomas oli muidugi nōus, et ta ostaks mulle kingad, kui ma tahaks. Mina nagu ma pōikpäine olen, puiklesin vastu. Siis jōudsime järjega H&M’i. Sinna ma lausa jooksin sisse. Tuttav pood ju. Muusika on seal alati hea ja hinnad pole ka kuigi kallid. Käisime veidi ringi ja mulle jäi silma üks mega ilus must kokteilikleit. No MEGA ilus. Ma pidin käed külge panama. Minu suurust küll polnud,aga ma salamisi lootsin ,et mahun 42 ära. Vaatasin hinda... teades, et kui ma tahaks ,siis Tom ostaks selle mulle, sest ta ütles pidevalt, et tal pole selle vastu midagi ,et mulle kingitusi teha. Vōtsin paar kleiti veel ja suundusin riietusruumi. Esimene kleit, mida proovisin,et läinud selga. See polnud tähtis. Järgmine, mida selga proovisin , pidi lihtsalt minema....see must ilus POSH kleit....väänasin mis ma väänasin,aga selga see ei läinud. Lukk ei läinud kinni ja alt oli ka veits kitsas. DAMIT. Ma oleks seda nii tahtnud.Jällegi üks asi mida ma ei saanud Thomasil lasta endale kinkida, sest need ei olnud minu mōōdus. Küsisime pärast ,et kas neil suuremat numbrit pole,ja öeldi, et homme tuleb uus kaup ,et tulge siis. Lootuses homes peale, et tuleb suurem number, väljusime poest. Thomas vaatas kella, meil oli umbes üks tund aega, et keemilisest mu asjad vōtta. Pidime kiiresti mōtlema, kui tahtsime veel vesipiibu poodi jōuda, kui seal üldse oli selline asi. Vahtisime ringi ja mōtlesime, et kes vōiks küll teada ,kus on veskari pood, sest Inglismaal pole vesipiip eriti popullaarne. Jalutasime mööda ühest videomängude poest , kus oli veel peae videomängude ja muud imelikku stuffy. Astusime siis poodi sisse ja Thomas küsis, kust vōiks leida vesipiibupoe. Kaks meest panid pead kokku ja suutsid meile ära seletada, kuhu minna. Me tänasime ja panime padavai minekut, et mitte aega kaotada. Tom tegi oma kuulsat kiirkōndi ja ma lin agu väike kutsu, kes üritas sammu pidada. Pärast pikka ja higirikast kōndi, jōudsime ühte neighbourhood ja seal ta oligi. Vesipiibupod, kus oli tubakat ja sütt ja isegi vesipiipe. Ostsime sütt ja piparmündi tubakat ja jooksime tagasi auto poole.
Liiklus oli ōudne ,sest kell oli viis pool viis ja kōik hakkasid vaikselt töölt koju minema. Autoderivid liikusid väga aeglaselt. Ōnneks saime kiiresti minekut. Tom peatas auto kinni keemilise juures ja ma pidin lihtsalt sisse minema j anime ütlema ja saangi oma riided tagasi. Mina läksin siis sisse ja ütlesin,et tulin oma riietele järgi, et Hazletti nimel. Naine aga avstas, et ta ei saa midagi välja anda, kui mul pole mingit piteli taolist talongi , mille Thomas sai, kui riided sinna viis. Palusin siis naisel oodata ja jooksin auto poole. Mina:“ See naine ütles ,et mul on mingit piletit vaja, et oma riideid kätte saada”. Thomas:” Ah kurat jah(sobras oma tagataskus ringi), selle ma unustasin üldse ära!” Jooksime siis sinna tagasi ja Thomas sai paar sarkastilist nalja,et unustas kōige tähtsama asja. Sain oma riided tagasi puhastena ja sōitsimegi kodu poole. Selleks päevaks oligi kōik. Järgmine päev uue hooga, Sest siis oli Thomasi 2 vaba päev...

Täna oli ärkamine raske,sest Thomi tuba oli külm nagu lihalett. Ja ta pidi täna varem tööle minema, kell 12. Erinevalt minust on Tom hommikune inimene, with his morning Glory, if you know what i mean. Ta pinnis ja pinnis mind, kuid ma ei andnud järele,nii et ta sai kōvast korvi....seekord. Vōtsime selle asemel üksteist kaissu ja magasime veel mōni minut. Kell oli kolmveerand 11 ja Thomas pidi tōusma. Togisin teda sōrmega, kuni ta vodist välja roomas,vōi ōigem oleks öelda veeres. Veel enne,kui ta pōrandale otsustas veeleda, jōudsin ta seljataha ennast nihutada ja talle suure kalli teha. Ta armastab seda. Ja minule meeldib seda anda.
Thomas pani oma töö uniformi selga ja läks allakorrusele kiirele teele. Mina vahetasin oma ööriided päevaste vastu ja koperdasin ka alla teed jooma,enne kui Tom jōuab ära minna. Pööningutrepist alla mines pesi Tom veel hambaid...sinna oli ka minu suund. Enne hambaharja haaramist pöörasin pilgu korra peeglisse, et aimu saada, mis nägu mul täna peas on...ōōōōh, mida kōōma. Kiire külm näoloputus oli sama vajalik kui Thomasi toakoristus eile. Parem. Tänane hommiku tee oli väga meeldiv, sest Julie avastas, et ta saab mulle paar oma kinga ja riideeset maha parseldada. Ja mmmh, kui ilusad üks paar oli, ja need läksid mulle isegi jalga. Meil on enam vähem üks jalg. Niiet Julie andis need mulle, milline ema. Kingad on nii nunnud ja Tomi arust sobivad ideaalselt minu musta kokteilikleidiga. Kallistasin Juliet kōvasti tänutäheks. Ja need paar korda,kui ma olen teda kallistanud on ta alati nii pehme olnud, sest tal on siis alati seljas olnud see ülimalt pehme hommikumantel. “Mmmmmm”, mōnus. Edward kihistab alati naerda, kui ma mōne tobeda nalja viskan , vōi kui ma mōne näo ette manan.
Thomas läks tööle ja mina tegin endale tee ja hommikuhelbe kausi. Istusin elutuppa ja ajasin veits Juliega juttu. Palusin ta käest abi Bootsi kandideerimise asjus. See on üks pood, kuhu ma üritan tööd saada. Läksime üles Johni arvutisse ja üritasime midagi korda saata. Inglismaal on pagana raske tööd saada, sest sa pead nii palju vaeva nägema, et üldse asju üles leida ja aru saada. Vaatasime läbi kōik tööpakkumised , mis ma olin Thomasiga Jobcenterist välja printinud ja leidsime paar kohta, kus peab cv kohale viima ja Julie oli rōōmuga nōus mind sinna viskama. Julie lippas dushi alla ja peale seda, kui ta on end korda seadnud, siis me lähmegi. Ma olen juba nüüd närvis.
Ongi aeg minna. Juli kirjutas minu eest Coverletteri ka, et cv-le vürtsi lisada. Pani need ümbrikusse ka ,et esinduslikum välja näeks. Sōitsime Collectable’sse ja vōtsin autost ümbriku, kus oli peal nimi ,kellele see cv minema peaks. Enne minekut aga, nagu Mann ikka olin ma unustanud paar asja maha. Nimelt need Jobcenterist väljatrükitud lehekesed, kus on kirjas info mis nimi millise poega kokku läheb, sest me unustasime. Helistasin siis Johnile ja küsisin järele. Tema ütles, et mark läheb Fankie & Bennyga kokku. Collectables pidi siis olema Gemma. Parkisime auto ära ja ma vōtsin ümbriku kaasa. Pöördusime ühe töötaja poole,et kuhu me saaks oma cv jätta. Tema palus enda kätte ,et ta annab siis pärast Markile üle. Vaatasin hirmunult Juliele otsa...pagan me vōtsime ju vale ümbriku kaasa... Ma oleks talle äärepealt vale ümbriku sokutanud. Vabandasin siis ja lippasime autosse tagasi ōiget ümbrikku tooma. Tagasi poodi sisenedes oli juba Mark ise kohal. Niisiis otsustasime ,et ma annan isiklikult selle talle üle. Ootasin järjekorras ja küsisin Julielt ,mida ma peaks ütlema, sest sōnad olid sassis ja närvid mängisid mallet. Julie luges mulle lause ette:” Hello, I’m interested on forking for Christmas, can i leave my cv please?” Midagi sellist. Mees naeratas ja jaatas...nii lühike see siis oligi. Mitte midagi rasket. Läksime siis autosse tagasi ja suundusime Frankie & Bennysse. Restorani moodi asjandus. Seal küsisime kohe ōiget inimest ja sain oma cv sinna ka sisse.
Morrisons oli seal samas ja Julie teadis, et nad otsivad ka inimesi tööle. Sōitsime sealt ka läbi,sest Julie pidi nagunii poodi ka minema. Küsisime, et kas nad vōtavad uusi inimesi ka jōuludeks tööle ja selgus, et neil on isegi applicationform. Vōtsin selle koju kaasa. Ja siis läsime shoppama. Damit, Inglismaal on ikka kōik vääääääga teine, kui asi puudutab puuvulju ja jäätiseid. Banaanid on neil kobarate kaupa välja riputatud, samuti pisipisi kotikesed viinamarjadega. Väga imelik, aga Julie ütles , et need on üksikutele inimestele, kes ei taha palju. Jäätised on ainult pakkides hulgi. Üksikuid jäätiseid nad poodides ei müügi. Väga halb. Sest kui ma tahaks ühte jäätist ei jää mul mud üle , kui osta terve karp. Siin on isegi krōpsud sama süsteemiga. Megapakkides on sees veel pakid, mille sees on lōpuks krōpsud.
Laadisime käru täis ja auto poole punnu. Pean tunnistama, ma pole kaua aega näinud nii täis ostukäru. Nüüd teeb Julie pastabologneesi ja mina tahtsin minna jooksma, aga vist otsustasin umber nagu näete. Olen korralik ja kirjutan teile memuaare, mida saaksite lugeda. Ainult teie heaks lähen ma siin istudes paksuks. Ōnneks on mul aga homme 2,5 tunnine trenn. Huuh, jumal tänatud.

Leppisime tegelikult Thomasiga kokku,et kui mina autosse istun, siis ma panen oma mp3-me mängima,aga ma olin selle juba suurest ootamisest tühjaks kuulanud. Ma eeldasin,et nende teed on rohkemautosid täis ja et on raskem sōita, aga tema ei suutnud parklastki väljuda. No autosōidu kohta vōib öelda,et tal on raske gaasijalg, nagu Kerttulgi (sorry Kerttu). Toyota corolla vōttis tuure üles ja meeleolu muutus lōdvemaks. Üritasin olla normaalne ja käituda nagu ma poleks närvis, aga närvilisus muutus kiiresti sarkasmiks ja ülimaks hüperaktiivseks uudishimuks. Mōni laul , mis Tom i- Pidist tuli, oli ka minu jaoks kaasalauldav: mōnus. See kestis umbes 45 minutit ja olimegi tema maja ees. Keegi oli akna taga ja vaatas kardinatest välja, kähku nägu peitu! Mōte oli küll,et kuradi uudishimulikud, et juba akna peal. Pärast tuli välja ,et see on kōigest naaber hommikumantlis. Thomas elas hoopis kōrvalmajas. Läksime tuppa ja kōik juba ootasid. Jalanōud jalast nagu korralik Eestlane ja juba pakuti teed. Kōik vōtsid teed. Emale (Julie) tegin tervituskalli ja ta venna boyfriendile ( Jonny) tegin ka kalli. Nathanialile ma kali ei tenud, ta nagu ei paistvat seda thatvat, ma ei teagi täpselt, ei surunud ka peale. Thomas vedas mu kohvri üles ja ma läksin elutuppa, et kōigiga lähemalt tuttavaks saada ja reisimuljeid jagada. Kohe alguses nad olid väga sōbralikud ja juba naljad lendasid igasse kanti , koos minu naljadega. Tee saabus ka varsti ja sain oma esimese SUURE kruusitäie Inglise teed koos piimaga. Kui tee lōpetatud, siis läksin korra kööki,sest John tuli koju, Tomi kasuisa. Alguses andsin küll kätpidi tere, aga siis otsustasin umber, sest ta oli nii rōōmsameelne ja ütlesin käsi laiali sirutades:”Aah, give us a hug.” Ta vōttis selle rōōmuga vastu. Hiljem tegi Julie suppi,mis oli huvitava maitsega, aga hea, toitev. Rääkisin ta emaga juttu igasugustel teemadel. Ta oli nii tähelepanelik ja kuulas hoolega. Lihtne oli temaga rääkida. Pärast tulid ka Nathaliel ja Joni alla oma toast ja kööki juttu ajama. Mega lōbus, nad kohtlesid,mind nagu perekonda. Nats pärast seda läksime Thomiga üles, et natuke puhata ja niisama Chillida. Siis ta muidugi andis mulle minu kingitused, mis tal varuks olid: minu vesipiip ja lōhn Black XS. No vesipiip oli esimene, mis kasutusse läks. Megaaaaaaaaaaa häääääääääää oli!!!!!!! Tänasin Tomi suure-suure kalliga, mis ei tahtnud lōppeda, kuid kuna mul hakkas ebardi tunne juba,sest ma tean ,mida ta minu vastu tunneb,siis ma tōmbusi eemale, enne kui midagi mud oleks juhtuma hakanud.
Kuna Thomas pidi samal päeval tööle minema,siis ta ei saanud eriti kaua olla ja seadsis ennast valma.
Ōhtupoole tuli ka tema teise venna Luke tütar, Lydia, ja ta naine, Donna, meie juurde. Thomasi vanemad hoiavad oma pojatütart regulaarselt, kui Donna bingoōhtutel käib. Julie oli juba tema tarvis varem plastiliini ja mingi mänguplastiliini välja vōtnud. Tegin käetervituse Donnale ja kohe pärast seda oli Lydia täielikult minu, Nathanieli, Jonny ja Julie meelelahutada. Kuigi Lidya on kōigest 2 aastane, ei tundu ta nii noor,plus ta vanemad on pikad, mis lisas vanust veel juurde. Ta on ka väga tark ja vōtab kiiresti ōppust. Ma hakkasin talle vist meeldima,sest ta enne magamaminekut küsis,kus Mariann on. Ma arvan et see oli osalt sellepärast, et ma viskasin teda ōhku paar korda. Ja ta tahtis pidevalt veel.
Kui Thomas töölt tuli, oli esimene asi vesipiip, mis me hakkama panime. Panime mu uhiuue piibu kokku ja türgi tubakat ka ja tōmbamine vōis alata.....mmmmmm... . Meiega liitus pärastpoole ka Jonny. Enne veskarit ja enne Thomasi tööleminekut unustasin veel mainida, et me jämmisime kitarridega. Vōi noh Thomas ja Jonny tegid, mina liht ümisesin kaasa. Nii chill oli. Aga üks asi on kindle, esimesed kaks ōhtut olin ma vesipiidunarkar, kui nii vōib öelda.

Nonii, olengi inglismaal ,lōpuks...vōttis oma 12 tundi ja natuke peale aega, aga see oli seda väärt, uskuge mind.Totaalselt seda väärt.

Niisiis, minu retk algas kella 7.30-se äratusega. Enne seda ma jōudsin öösel veel kohvrit vahetada, sest mulle selgus, et meil on ka ju väiksem kohver, mis kaalub poole vähem. Pakkisin öösel kohvri ja lōpuks uinusin alles kella 3-me paiku. Hommik algas tōusmisega kahekäpakile oma voodis Paides, mida ma igatsema ei jää.Astusin sealt välja, vasaku jalaga nagu alati: sellest ei tule kunagi midagi head.And trust me when i say it. Nagu ikka oli juba eelmine ōhtu ärevus suur, kuigi ma seda endale ei tunnistanud. Esimene samm on ju selle eitamine.Ma pidin Katsiga linna saama, aga ma ei teadnud täpselt mis kell see juhtuma hakkab, nii et ma tōusin ekstra varem, mis tekitas suuri raskusi, sest suurema osa oma siimaani kodus oldud ajast ma patseerisin oma laisa persega voodis kaua magades. Seadsin oma sammud vannitoa poole oma igahommikust rutiini tegema: nägu ja hambad. Emaga tegin suure kalli, mis mulle pisara silma tōi ja nagu alati, ka talle. Hommikuseks söögiks otsustasin mune praadida mōnusa singiga vōileiva vahel..mmmm, mōnus. Ja siis veel üks kalli emaga, sōnad peale loetud ja minek. Kerttu lubas mind lennujaama ära saatma tulla, aga nagu Kerttu ikka, jäi ta pisut hiljaks:pool tundi,sest selgus, et number 2 bussid ei sōida nii tihti. Kui lōpuks check-ini tuli minna suutsin ma sinna jätta ka oma rahakoti, tüüpiline mina. Hiljem siiski taipasin ja läksin tagasi. Rääkisime Kerttuga kōigest mis seal vōiks juhtuda ja oligi aeg väravatest läbi minna ja ōige värav üles leida. Sellega sain ōnneks hakkama,sest eesti lennujaam pole ju nii suur.Lend ise oli aga vääga pikk, vist 4 tundi. Aga ōnneks sain istuda eestlanna kōrval, kes on ühtlasi ka Paide gümnaasiumi infojuht. Ta oli nii kena ,et pakkus mulle kommi,juhuks kui kōrvad lukku lähevad. Ja me rääkisime ka päris palju. Meil oli ka millest rääkida,sest me elasime kunagi ühes majas ja mu vend Jannar sai ta pojaga väga hästi läbi. Meist paremal istusid Eesti poised,kes juba lennu alguses kugistasid Vanatallinnat alla. Neil oli küll päris naljakas.
Enne London Stansted lennujaama jōudmist me arutasime,kas ma jōuan tunni ajaga lendu vahetada ja tuli veel välja,et ma ei saa oma kohvrit kohe Newcastelisse saata,sest Easyjet ei pakuseda teenud, nii et ma pidin oma kohvri uuesti Londonis välja vōtma ja uuesti Check-ini minema. Mōtlesin,et tunnist ajast piisab küll,aga kui ma lennujaama jōudsin, siis selgus et ma arvestasin ajavahe valesti ja mul oli umbes 10 minutit aega, et oma kohver kätte saada ja check-ini joosta, enne kui see kinni pannakse. Ja türaa, kohvri rada venis ja venis nii kaua, et kui ma oma oma lōpuks kätte sain oli kell juba 19:20 ja check-in pandi kinni 19:10. Ma olin omadega perses,aga ma proovisin ikkagi. Jooksin kiiresti sinna ja palusin abi ,et ehk nad vōtavad veel lennu peale. Retseptsionist ütles küll kohe,et midagi ei ole enam teha, aga ta kontrollis ikkagi. Lend oli juba suletud. Järgmine lend Newcastelisse läka aga alles järgmine pave kell 8:40. “Homme on juba liiga hilja,” mäletan ennast umbes ütlevat.Pisar silmis tänasin ma teda ja segaduses istusin lähima pingi peale, mōeldes mida edasi teha. Esimesena helistasin muidugi Thomasile, et öelda millega ma hakkama sain. “ Thomas, im in biiig trouble, missed my flight to Newcastle!!” Küsisin küll,et kui kaa sa siia sōidaks,aga kuna tal oli järgmine pave töö, siis kui ta oleks londoni sōitnud ja tagasi,oleks ta hiljaks jäänud,sest sōit oleks kokku vōtt umbes 8 tundi ainult sinna,aga tagasi ka. Nii,et ma pidin infot küsima järgmise lennu kohta ja helistasin jälle Thomasile,et küsida mida ta sellest arvab,sest ma pidin seal ootama kuskil 8 tundi. Ei jäänud lōpuks midagi üle ja ma ostsin selle ära- 38£. Raha läks raisku,see oli väga pahameelt tekitav, aga noh mis teha, seiklusterohke vähemalt. Mis siis mud üle jäi kui oodata. Istusin siis oma kodinatega maga ja hakasin mōtlema mida ma selle 8 tunni peale hakkan. Muidugi ei saanud ma vōimalust kasutamata jätta ja lannujaamas veits shopata, kuid siis ki ainult veit näksimist, ja noh üks ajakiri ka et ma saaksin seal pilte maha jooonistada. Ja oh jumal mitu korda ma vetsus käisin . Kōigepealt pidin ma ju riided ära vahetama,sest kui ma selle kohvriga joksma hakkasin, siis minu higitaset teades, polnud need kuivad ja ma ju ei saanud Tomile niimoodi vastu minna ja teda kallistada. Vahetasin riided ära ja läksin tagasi oma kohale pilgile lösutama. Mega annoying oli see, et iga kord kui ma kuhugi läksin ma pidin ju oma kobinad ka kaasa vōtma,sest ma olin ju siiski Londinis,kus igaüks vōib sulle kotijooksu teha vōi nagu Thomas praegu ütles,et kōik kohvrid,mis jäävad järelvalveta vōetakse ära,viiakse suurele tühjale väljale ja lastakse ōhku. Päris lahe ju. Oodates tuli minu kōrvale üks mees,küsides ,kas see koht minu kōrval on vaba,vastasin jah. Aja möödudes suutis ta vaikselt nokkima hakata aka magama jääda mida mina ei suutnud. Kōige rohkem mis ma selle aja sees kui ma ootasin magain oli vist umbes tund ja pool.
Lennujaamas vōib ikka igasuguseid sulelisi kohata. Minust pink eespool istus üks naine, blond ja koos oma pojaga. Alguses polnud ta väga silmapaistev,aga aja möödudes hakkas ta lärmi ja segadust tekitama ja teisi reisijaid segama. Mitte muidugi paha pärast. Tuli välja, et ta on päris Soomest ja,et ta lendab kuskile Hispaaniasse, aga ta oli vahemaandumisega ja kohver saadetakse otse sintpunkti. Tema aga oli ostnud endale Bacardi pudeli ,mida ta nüüd ei saanud muidugi kaasa vōtta,sest käsipagasisse pole alkoholi lubatud ja vedelikku ka ainult teatud kogustes ja ta üritas seda igale ühele maha parseldada. PLUS ta oli vääääääga purjus. Ma olen päris kindle, et ta vōttis salaja lonkse sealt pidelist, et seda mitte raisku lasta. Tema pojast hakkas küll kahju,et ta pidi seda taluma. Naine palus üle meie piknkide kōigilt abi ,et ehk keegi ostaks ära ja pöördus siis natukese aja pärast järgmise abipalvega. Küsis,kas keegi mōistab inglise keelt.Kōik nagu püütsid pilku ära pöörata ja mitte välja teha, mida tōsimeeli üritasin ka mina,aga siiki vōtsin julguse kokku:” i can speak English.” Ta tuli minu juurde, et tal on Nokia telefon ja tal on hädasti vaja saata sōnumit, kuid telefon on kinni kiilunud. Soovitasin tal telefon korra välja lülitada ja siis uuesti proovida. Teate, kui ta minu juurde tuli, siis ma oleks vōinud ta hingeōhust üksi purju jääda. Silm oli tal ka juba kōōrdi nagu Tartu on Tallinnast. Rääkida ta aga siiski veel suutis. Ta tänas mind ja istus oma kohale tagasi.
LōPUKS sain ka check-ini kuskil 5 paiku hommikul. Seal on ikka väga karmid reeglid kui metallidetektoritest läbi lähed.üks naine pidi isegi saapad ära vōtma. Teisel pool pidin ikkagi ootama,kuni peale hakatase laskma. Oodata tuli umbes 3 tundi, ma enam ei mäletagi nii täpselt. Sain siis lennu peale ja suutsin veel stuardessidele ka ilusat hommikut soovida, sest exitment oli jälle nii suur.Kuhtun ju Thomas Edward Hazlettiga, keda ma olen umbes 5 aasta tundnud ja nüüd lōpuks see juhutb. Ma ei suutnud mitte naeratada ja tōsine olla. Ōnneks sain ma koha akna alla, mi soli hea, sest ma vahtisin sealt pidevalt välja, ilma, et ma peaks mōtlema sellele,et lennates hakkab mul ju halb.
NEWCASTLE aiport. Should i write in English finally or not . Eii, siiski mitte isegi mitte Edwardi rōōmuks, kes mu ōla peal hetkel chillib. Seekord ma ei pidanud kaua oma kohvrit ootama,sest see oli esimene,mis välja tuli. HUUH!!! Lippasin veel korraks WC-st läbi,et viimale liff anda, enne kui ma ennast Thomasi embusesse uputan. Siis tegin ühe suure hingetōmbe ja astusin ustest välja. Süda peksis meeletult ja ärevus oli oodatust suurem. Kedagi polnud aga veel seal,sest ta hakkas umbes siis sōitma, kui ma ōhku tōusin. Ja ma natuke jooksin ka kui lennust maha sain,sest tahtsin end korda teha. Uskuge mind, iga inimene, kes uksest tuli saatis minust läbi sellised värinad, et oppa. Ma peaaegu palvetasin, et see poleks tema,sest ma olin nii närvis. Süda peksis ikka veel meeletult. Püüdsin leida sobivat poosi milles ta mind märkaks. Leidsin lōpuks sobiva, kuid teda polnud ikka veel siin. Mida värki!!! Küsisin lähimalt inimeselt kella, sest mu oma telefoni aku oli tühjaks saanud,nii et ma ei saanud talle helistada ka ja küsida,kus maal ta on. 15 olin juba umbes oodanud. Siis hakkas mulle kohale jōudma,et äkki on sealpool ka mingite saabumiste väravad ja ta ootab hoopis seal,teadmata, et mina olen hoopis siin. Vōtsin oma kohvrid kaasa ja kōndisin teisele poole. Süda ikka veel kurgus kinni ja jalad pooleldi makaronid. Jep, mul oli ōigus, seal oligi International arrivals, aga mina lendasin ju Londonist, mitte teisest riigist,daaa Thomas...mōtle, mōtle. Ja niipea,kui ma sinna jōudsin, seal ta oligi:pruunis nahktagis ja pikk, kōōludes üle ääre vaadates, et miks ma juba ei saabu. Ma olin suht shokis alles ja ei teadnud kuidas talle läheneda,sest ta oli seljaga minu poole. Mōtlesin ,et kuna sarkastiline nali muudab asjad minu jaoks alati lōdvemaks, siis otsustasin teda ehmatada. Kuna ta mul oli vōimalus ennast posti taha peita, kasutasin vōimalust. Ma olin valmis rünnakuks. Here we go i told myself. “ Psssssssssssst!!!!!!!!!!” Ta vist ei saanud aru kust see tuleb ja pööras natuke ennast minu poole. Ta vist sisimas teadis, et see olen mina,aga ei pööranud nii suurt tähelepanu sellele. Paari sekundi pärast tegin suuremat halt:” Thomaaasssss!!” Ja siis ta taipas....vaikselt....ma hüppasin suure käraga välja ja ehmatasin teda. Thomas:” AAAAAAAAAAAHHHHHHHHHH!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!” (really falsetto and with a real womanly voice) Ja väääääääga kōvasti, kōik pöörasid meie poole ja vaatasid imelikult, mida facki. Ja tema shokk kandus ka ta kehakeelde. Ka pōlved läksid nōrgaks ja ta krabas postist kinni, et mitte maha kukkuda. Ta taastus umbes 5 sekundi pärast, ...ei tegelikult tehke sellest umbes 7. Suur kalli tuli pärast seda, kuigi see oli vääääääga väääääga awkward ja ta oli veel sellest ehmatusest näost punane. Ta maksis parkimise eest ja me suundusime välja. Autosse üritasin ma muidugi sisse tungida juhi kohale. Pagan....ta toetas oma käe ōrnalt mu seljale, nagu mehed ikka viisakusest teevad ja juhtis mind siiski ōigele poolele, sest ma olen ju Inglismaal, kus rool on teasel pool ...dumbass. Istusime autosse ja sōit vōis alata.
JäTKUB...