Iluuisumeistrid veeloigus.

Laupäev. Mitte midagi ütlev tavaline päev. See oli aga alles algus. Nathaniel mōtles, et läheb uisutama ja muidugi kutsus ta mind kaasa..ja muidugi ütlesin mina jah. Ma polnud nii kaua uisutanud ja miks mitte proovida, kui roostes ma olen. Sōitsime ainult tema ja mina sinna, sest Thomas oli tööl. Poolel teel keeras ilm mega halvaks:sombune ja vihmane. Mitte hea ilm uisutamiseks, sest uisuväli oli väljas, millel polnud katust peal.
Saime lōpuks uisud alla ja waov, mul polnud aimugi ,et Nat nii osav teradel on. Tal olid muidugi omad uisud,sest ta jalad on lihtsalt nii suured, et tal on raske poest uiske leida. Uisuväli oli vääga märg. Ja ma vihkan uduvihma, mis sel hetkel taevast alla kallas, sest mu juuksed lähevad väga ebameeldivalt krussi. Nagu uisuväljadel ikka arvasin ma ullike,et inimesed on kaootilised,aga tegelikult olid asjalood hapumad. Kōik pidid ringis uisutama,et kokkupōrkeid vältida. IGAAAAV! Lōpuks sai asi selgeks. Kōik, kellel oli liiga lōbus, pidid uisuväljalt lahkuma, sest lōbu oli enamasti kiiresti inimeste vahelt läbi patrullimine. Wuhuuuuuuu!!!!!!!!!!!! Mōnus kui tuul su juukseid sasib ja paneb unustama kui märjad su püksid on loikudest läbi sōitmisest ja kui higine sa oled, sest ei tahtnud jopet seljast vōtta. Kōige rohkem oli mul kahju inimestest , kes ei olnud kahev teral nii kindlad. Suur hoog plus kurv vōrdus nende jaoks ksssssshhhh, blump ja märjad riided. Mōnikord ka palju naeru. Eriti hale hakkas ühest tüübist, sest ja maandus terve seljaga suurde loiku.
Meie Natiga nautisime seda, nii et lōpp hea kōik hea.