Today home with Julie and John.

Täna oli ärkamine raske,sest Thomi tuba oli külm nagu lihalett. Ja ta pidi täna varem tööle minema, kell 12. Erinevalt minust on Tom hommikune inimene, with his morning Glory, if you know what i mean. Ta pinnis ja pinnis mind, kuid ma ei andnud järele,nii et ta sai kōvast korvi....seekord. Vōtsime selle asemel üksteist kaissu ja magasime veel mōni minut. Kell oli kolmveerand 11 ja Thomas pidi tōusma. Togisin teda sōrmega, kuni ta vodist välja roomas,vōi ōigem oleks öelda veeres. Veel enne,kui ta pōrandale otsustas veeleda, jōudsin ta seljataha ennast nihutada ja talle suure kalli teha. Ta armastab seda. Ja minule meeldib seda anda.
Thomas pani oma töö uniformi selga ja läks allakorrusele kiirele teele. Mina vahetasin oma ööriided päevaste vastu ja koperdasin ka alla teed jooma,enne kui Tom jōuab ära minna. Pööningutrepist alla mines pesi Tom veel hambaid...sinna oli ka minu suund. Enne hambaharja haaramist pöörasin pilgu korra peeglisse, et aimu saada, mis nägu mul täna peas on...ōōōōh, mida kōōma. Kiire külm näoloputus oli sama vajalik kui Thomasi toakoristus eile. Parem. Tänane hommiku tee oli väga meeldiv, sest Julie avastas, et ta saab mulle paar oma kinga ja riideeset maha parseldada. Ja mmmh, kui ilusad üks paar oli, ja need läksid mulle isegi jalga. Meil on enam vähem üks jalg. Niiet Julie andis need mulle, milline ema. Kingad on nii nunnud ja Tomi arust sobivad ideaalselt minu musta kokteilikleidiga. Kallistasin Juliet kōvasti tänutäheks. Ja need paar korda,kui ma olen teda kallistanud on ta alati nii pehme olnud, sest tal on siis alati seljas olnud see ülimalt pehme hommikumantel. “Mmmmmm”, mōnus. Edward kihistab alati naerda, kui ma mōne tobeda nalja viskan , vōi kui ma mōne näo ette manan.
Thomas läks tööle ja mina tegin endale tee ja hommikuhelbe kausi. Istusin elutuppa ja ajasin veits Juliega juttu. Palusin ta käest abi Bootsi kandideerimise asjus. See on üks pood, kuhu ma üritan tööd saada. Läksime üles Johni arvutisse ja üritasime midagi korda saata. Inglismaal on pagana raske tööd saada, sest sa pead nii palju vaeva nägema, et üldse asju üles leida ja aru saada. Vaatasime läbi kōik tööpakkumised , mis ma olin Thomasiga Jobcenterist välja printinud ja leidsime paar kohta, kus peab cv kohale viima ja Julie oli rōōmuga nōus mind sinna viskama. Julie lippas dushi alla ja peale seda, kui ta on end korda seadnud, siis me lähmegi. Ma olen juba nüüd närvis.
Ongi aeg minna. Juli kirjutas minu eest Coverletteri ka, et cv-le vürtsi lisada. Pani need ümbrikusse ka ,et esinduslikum välja näeks. Sōitsime Collectable’sse ja vōtsin autost ümbriku, kus oli peal nimi ,kellele see cv minema peaks. Enne minekut aga, nagu Mann ikka olin ma unustanud paar asja maha. Nimelt need Jobcenterist väljatrükitud lehekesed, kus on kirjas info mis nimi millise poega kokku läheb, sest me unustasime. Helistasin siis Johnile ja küsisin järele. Tema ütles, et mark läheb Fankie & Bennyga kokku. Collectables pidi siis olema Gemma. Parkisime auto ära ja ma vōtsin ümbriku kaasa. Pöördusime ühe töötaja poole,et kuhu me saaks oma cv jätta. Tema palus enda kätte ,et ta annab siis pärast Markile üle. Vaatasin hirmunult Juliele otsa...pagan me vōtsime ju vale ümbriku kaasa... Ma oleks talle äärepealt vale ümbriku sokutanud. Vabandasin siis ja lippasime autosse tagasi ōiget ümbrikku tooma. Tagasi poodi sisenedes oli juba Mark ise kohal. Niisiis otsustasime ,et ma annan isiklikult selle talle üle. Ootasin järjekorras ja küsisin Julielt ,mida ma peaks ütlema, sest sōnad olid sassis ja närvid mängisid mallet. Julie luges mulle lause ette:” Hello, I’m interested on forking for Christmas, can i leave my cv please?” Midagi sellist. Mees naeratas ja jaatas...nii lühike see siis oligi. Mitte midagi rasket. Läksime siis autosse tagasi ja suundusime Frankie & Bennysse. Restorani moodi asjandus. Seal küsisime kohe ōiget inimest ja sain oma cv sinna ka sisse.
Morrisons oli seal samas ja Julie teadis, et nad otsivad ka inimesi tööle. Sōitsime sealt ka läbi,sest Julie pidi nagunii poodi ka minema. Küsisime, et kas nad vōtavad uusi inimesi ka jōuludeks tööle ja selgus, et neil on isegi applicationform. Vōtsin selle koju kaasa. Ja siis läsime shoppama. Damit, Inglismaal on ikka kōik vääääääga teine, kui asi puudutab puuvulju ja jäätiseid. Banaanid on neil kobarate kaupa välja riputatud, samuti pisipisi kotikesed viinamarjadega. Väga imelik, aga Julie ütles , et need on üksikutele inimestele, kes ei taha palju. Jäätised on ainult pakkides hulgi. Üksikuid jäätiseid nad poodides ei müügi. Väga halb. Sest kui ma tahaks ühte jäätist ei jää mul mud üle , kui osta terve karp. Siin on isegi krōpsud sama süsteemiga. Megapakkides on sees veel pakid, mille sees on lōpuks krōpsud.
Laadisime käru täis ja auto poole punnu. Pean tunnistama, ma pole kaua aega näinud nii täis ostukäru. Nüüd teeb Julie pastabologneesi ja mina tahtsin minna jooksma, aga vist otsustasin umber nagu näete. Olen korralik ja kirjutan teile memuaare, mida saaksite lugeda. Ainult teie heaks lähen ma siin istudes paksuks. Ōnneks on mul aga homme 2,5 tunnine trenn. Huuh, jumal tänatud.