Tagasi tukamanniks.

Mōtlesin ükspäev liktsalt, et teeks midagi uut oma juustega. Nii kaua nad sorakil olnud. Megaidee tuli järsku, teeks sirge tuka. Aga mida kuradit, kamm jäi juustesse kinni, enne kui jōudsin kaugemale. Pagan.
Sirvisin enne netis programme, et vaadata, kuidas mulle see tukk sobib, aga lōpuks otsustasin ikkagi kōhutunde järgi minna. Kui mööda ma ikka panna saa, ja kui panengi ,siis saab ju alati juuksed üles panna.
Tulemus oli päris chool, just see mida ma ootasin, jeeha! –Aga nüüd oli uut juuskevärvi ka vaja, aga millist. Piimashokolaadipruun, jepjep. Ja roosad triibud-yesyes!! Töölt tulles sōitsin linnast läbi ja ostsin värvi ära. Pakk oli pealtnäha väga usaldusväärne ja paljutōotav, just see mida ma vajasin. Roosa triibuvärvi sai ka, mitten ii nagu Eestis, et otsid pool ilma läbi , aga ei midagi.
Julie oli nōus mu juuksed värvima ja triibutama. Kartsin küll, et ma hakkan raudselt ōpetama, aga suutin oma suud veits koomale hoida. Ema sōnad tulid meelde..”see on viimane kord ,kui ma sulle midagi ōmblen!”. Heh, jep...kunagi polnud tegelt viimane, sest ta leidis vist alati koha ,et andestada viimane kord ja teha veel üks ōmblustöö. Aitähh ema!!
Igatahes värvimise lōpptulemus..trrrrrrrrrrrrrrr...ei olnud üldse see mdia ma olin valmis oma rätiku alt välja tōmbama. Ōhhh, üldse mitte see mida olin oodanud nii ärevalt. Roosad triibud olid selle värvi peal jäänud punased ja see magus shokolaadipruun oli midagi muud kui seda. Kurat noh. Aga ma olen sellega ära harjunud ja nüüd on juba päris ilus, eriti kui ma juuksed ära sirgendan, mida ma olin algplaanis mōelnud teha. Tukk paistab siis parem. See olengi uus mina.