Hullumajapuhveti kokteilipidu Inglismaal

tatoo

2010-06-10T23:11:00.001-07:00

kolm p6hjust miks nutta.

2010-05-30T13:50:00.001-07:00

Ma nutsin täna kolm korda, kolmel põhjusel.
Kuna ma passisin terve päeva toas ja telekast ei tulnud ka midagi intrigeerivat, siis vaatasin filmi Hachiko. Kurb tõsielu film.
Teisena lugesin Tomi saadetud kirju, sest ma igatsesin teda. Pisar tuli silma ja tualettpaberi rull kahanes ka selle tõttu. Aga needolid õnne pisarad. Tõstsin ta pildi riiulilt kapi peale, et iga hommik saaksin ma tõusta koos temaga.
Kolmandaks lugesin hüvastijätu kaarte tiimikaaslastelt ja näitedrupilt.Nii head ajad!

Mõtlesin et nostalgitseks täna natuke. Ja kirjutasin Tomile kirja. Kuigi seal polnud midagi , mida ta juba ei teaks, aga alati on hea lugeda ka seda mida sa juba tead miss u mele rõõmsaks teeb. Armastus ei vanane. Ja alati jab meile tulevik Thomas.i love you

kiire jooks viimastele lõbusõitudele

2010-05-30T13:50:00.000-07:00

Kuni mina pelleris crappisin, siis nemad jooksid veel korra nemesisi ja airi peale. Minule oli selleks päevaks küllalt sõitu.
Kuna ma ei jätnud Tomi rahule, et ta mulle midagi võidaks, siis me jooksime veel ühte putkasse mullemegasuurt jänest võitma. Ma tunnistan, tahtsin seda väga, aga kui ta mega närvi läks sest ma ei lõpetanud varem pinnimist, siis ta kulutas selle peale £9. Ja ikkagi oli tulemuseks null. Asja nimi on octipiss aga see oli megaraske. Pidi mingist keervelast vurrist pisikese rõnga läbi saama , nii et ei puuduta äärtega.
Leppisime pärast ikkagi ära ja vabandasime. Aga megalahe päev oli. Midagi mida ma pole varem teinud.Uus kogemus....ja nauding.

Thiteen

2010-05-30T13:44:00.000-07:00

90 minutit sabas seismist hiljem olin natuke pettunud , aga hea oli. kombineeritus freefallist, kiire laskumine, pimedus..plus v2ga ootamatu..tagurpidi minek. aga siiski, oleksin oodanud midagi paremat selle seismise eest. aga siiski soovitaks soojalt minna.

Runaway mine train

2010-05-30T13:41:00.000-07:00

Arvasime et on mingi titekas, aga oi kui valesti me arvasime. Alguses kui s6it algab, soovib neiu mikrofonist head reisi... ja sinna l6ppu tuli iga kord selline v2ga kaval ja meganaljakas...tshuuu..tshuuuu! heh.

Rapids

2010-05-30T13:38:00.001-07:00

chillilt l6bus.

flume

2010-05-18T11:06:00.000-07:00

Vees sõitvad vannid olid päris ägedad. Alati olen tahtnud millegagi sellisega sõita ja märjaks saada, aga noh, seekord pääsesin paari piisagam sest patseerisin ennast taha. Tom muidugi etteotsa ja arvake ära kes jälle läbimärjaks sai..Tom, jep. Vingus küll, aga lõpuks oli kõigil pohh, ikkagi torepäev ju. Kõige mõnudsam oli seal vannis kui ta mäest alla pani ja otse vette ja siis tunnel... huuh . seal oli Tomikilkeid kuulda, juvist vesi tuli sissejälle. Aga mul oli suva, sest ma olin ju turvatsoonis. Plus vaade oli super!

Ajaa, kui arvasid ,et oled piisavalt märg ,hakkas dušš sinu peakohal tööle. Õnneks, meil see feilis.

Pirates arrrrrg...

2010-05-18T10:25:00.000-07:00

Peale Hexi oli jälle veits roop olla, aga pidu peab edasi minema. Jalutasime siis edasi ja poiste tähelepanu köitis veeatraktsioon, piraadilaevadega. Muidugi pidi ju minema, aga seal saab megamärjaks. Mina ikka ka et ei taha märjaks saada , aga kuivatid olid kohe ka seal. Mis siis ikka, veensin ennast et kui tihti ma ikka Inglismaal veega mängin, et saab märjaks siis saab. Oi ja kui märjaks kõik said... aga pohui oli ju..megafun! alguses üritasime laeva peale saada, aga kuna see on megasuur park , siis on igale atraktsioonile mingi labürint ette ehitatud, et juhuks kui järjekorrad pikad on läheb sikka sakk. Jõudsime siis laevale. Mina ühes otsas ja Nat ja Tom teises. Idée oli selles, et paat sõitis mööda kindlat rada singa vonga ringi ja siis inimesed said sind väikestest veekahuritest pritsida. Ja et asi ikka asu oli oli paadil ka kuus kahurit. Kolm ükel ja kolm teisel pool. Aga alles lõpus jagasime välja , et miksmeie kahurivesi ei ulatunud vaatajateni... raskus oli kõik valel pool. Poiste raskus vajutas paadi allapoole ja vesi ei tulistanud nii kõrgele enam...tulemuseks läbimärjad meie. Aga viimasele vastasele saime ikka kõvasti kahurit teha..ei pääsend , ja nalja oli paljuuuu. Kuna seda pidi väntama, et vesi kõrgemale läheks ei olnud vastase kahurite eest ära hüppamine võimalus.
Kui maha läksime ütles töötaja meie “thanks guis!”. Me ikka oskame asja lõbusaks teha.

Järgmiseks siis ootasin ,et nüüd saab puhuri all kuivaks, aga tutkit, selle eest tahtsid ka raha ja sittagi ei aidanud. Puhur my ass!

easyjet kodu poole.

2010-05-16T05:28:00.000-07:00

Well, here i am, London airport, and these heels are killing me! Big time. I waited for my luggage and what a fuck, the lock that i put on my suitcase is not there anymore. Okou...first reaction was that someone went though my things. I opened it quickly .. ok stuff...,ok. Wfhuuuuh, lucky bastard me, nothing was taken, it just must have broken off in the airplane. And away we go to wait 7 and half hours for my home flight, jeppy. Oh, yeah, in Newcastle i had to take some stuff out, cause the luggage was to heavy ,,, still. After all that i left behind. And my suitcase is very full. And cause i had a handbag plus my lap top, i had to pay extra £18 to put the handbag as luggage as well. Total wanker. And tom had to pay that out of his petrol money. I’m so sorry babe. I would have paid it myself, but i don’t get my last pay until Wednesday .
Well, my new computer is working just fine! I’m so thankful and pleased . tough it shows me , that i have 4 minutes of battery left, but im still typing.
I miss him already. His such a big fluff crying in the airport and making me cry. It was rather hard. All these 7 months ive been part of a family and now im not waking up in that house, not go to work, and wont cuddle my boyfriend. Im gonna miss that all so so much! But his coming in July and we are going to talk in skype. But i am a bit worried, cause his starting a new job on Monday. I hope, that i can still talk to him, even if it is only 2 times a week. I will understand.
I love you and will miss you all like crazy!!! Muh muh all of yous.

Alton Towers!!!!! atraktsioon 5,6

2010-05-09T09:28:00.000-07:00

Air, no see oli peapööraja. Ainuke sōit mis mul südame pahaks tegi. Ma arvan et see oli sellest, et ma prakt pea alaspidi olin pidevalt. Aga hea tunne oli küll lennata nagu superman. Käeliigutus kais ka muidugi vastavalt sinna juurde. Teist kätt ma ei suutnud muidugi lahti lasta. Aja lahe oli vahepeal taevast näha ja siis jälle vuhinaga mäest alla. Kōigepealt istusid nagu tavaliselt tooli, siis panid ennast kinni...ja masin keeras sind kōhuli. Vajusid mōnusalt tooli, aga pehme oli, väga mugav. ja siis mäest üles.. muidugi ma karjusin ja tegin igast hääli, aga see käib asja juurde. Sealt maha tulles oli süda väga lilla.

Kindlalt ei lähe nüüd kuskile veel, et veits puhkust, aga kuna Nat tahtis ikka edasi möllata, siis läksime Hexi peale. Küsisin just ekstra, et kas seal on mingit keerutamist ja nii, Net et ei ole, lihtsalt veits braifucki. Ok. Sellega saab leppida, peaasi, et ei ole mdiagi, mis mul olemise veel pahamaks teeb. Ja tegi. Alguses vaatasime pimedas ruumis selle lossi legendi, kuidas mees tōllas vanast naisest mööda sōitis ja too paar penni küsis, kuid mees keeldus. Naine siis pani ta perele needuse peale, et iga oksa kohta, mis puult langeb, nende peres keegi sureb. Ja nii oligi. Mees sai aru, et ainuke vōimalus kuidas ta surme saab lōpetada, kinnitada kōik puu oksad kettidega kinni. Ja vedada see langenud oks salajasse kohta. Ta hakkas hulluks teadlaseks, et mingeid vastuseid saada. Ja kui lossi renoveerima hakati leiti palju salajasi käike ja raamaturiiul, mille taga oli salajane ruum koos selle sama oksaga.
Ja siis jäksime järgmisse ruumi, mis oli pime...ja järsku hakkas välku lööma ja hääled. Üritati imiteerida sedaneedust ja vana lossi. Ja riideribad, mi solid seinte aukude ees, nende tagand hakkas tuul puhuma, nagu oleks kummitused riide sees vōi midagi. Lahe oli, aga ei hirmutanud isegi mitte pisut.. Siis järgmises suumis olid pikad pinged ja me pidime sinna istuma, samal ajal räägiti veel sellest lossist. Ja äkki hakkasis pinged üles ja alla kōikuma...ma arvasin ,et keerame üle vōlli aja asjalood vōtsid kummalise pöörde, kui terve ruum hakaks keerlema. Imalik oli, sest istmed ei liikunud enam nii palju. Väga kaval nipp nende poolt. Aga see tegi mu südame veel lillamaks. Aga lahe oli.

Alton Towers!!!!! atraktsioon 4

2010-05-09T09:05:00.000-07:00

Skyride läbi, kihutasime Nemesis järjekorda. Seal voolasid verejōed ja kōik oli mingi aju vōi asja sisse ehitatud. Arvasin kohe, et ma ei kannata seda sōitu, aga oh kui vale mu arvamus oli. See oli üks parimaid minu meelest. Jalad rippusid vabalt ja langemised polnud ka nii jubedad. Plus said 4 korda nautida kaaluta olekut. Mōnus tunne oli kui ōhk kōrvust mööda vuhises. Ja järjekord polnud ka suur. Megahea oli, läheks veel. Käsi ma muidugi lahti ei julgenud lasta, nii brawe ka ei olnud.
Ahjaaa.. peale igat sōitu said oma pilte sōidust ka vaadata, vōi videot. Muidugi sai neid ka osta, 2 pilti £12, ulme kallis. Iga istme ees olid väikesed kaamerad, plus teatud kurvi peal oli kaamera, mis kōigist pilti tegi, just siis kui sa kōige rohkem nägusid tegid. Aga näod olid koomid, Jonny tegi alati meelega relax nägusid , nagu oleks pease of cake need sōinud olnud, Tomil oli alati ulme nägu ja minul...alati sitt püksis, vōi siis kaiffhirm. Nathaniel, Scott ja veel üls tüüp...nii kōigil oli midagi naerda.

Alton Towers!!!!! atraktsioon 3

2010-05-09T08:39:00.000-07:00

Aga see park on masiivne, am ei kujuta ette kui suur maaala seda on, aga et ühest otsast teise saada vōtsime skyride. Kōndimiseks oleks liiga kaua aega kulunud ja park suleti pool 6.megalahe oli alla vaadata. Tegime nalju, et mis siis kui see alla kukuks, vōi kui see oliks üks atratsioonidest, et kukud alla. Scott oli küll mega koba. Nendele pidi peale ronima kui nad veits liikusid, ta koperdas kaks korda sinna sisse, pea aegu ninuli kukkudes. Pfffhhahahaaa. Ja Tom rüüpas oma ōlle, kuigi midagi ei tohtinud seal juua ega süüa. Naljad käisid ka muidugi, et jajah hea sex koht, kōrgel ōhus, keegi ei sega, hea romantikat teha. Ainuke downfall, et kabiin oli väbipaistev ja tagaolevad sōitjad polnud just kaugel. Aga see ei takistanud kōigil rope mōtteid mōtlemast. Nalja peab ikka tegema, isegi kui see on midagi sellist.

Alton Towers!!!!! atraktsioon 2

2010-05-09T08:31:00.000-07:00

Järgmisena otsustati 13 peale minna, aga kui me lōpuks kohale jōudsime ja nägime kui suur järjekord oli(120 minutit), siis otsustasime Rita kasuks. See oli rohkem kiire lend. Kahe sekundiga 100 km/h. Päris kiire. Ja kurvid olid väga kiired, väga kiired..wuuh,wuuh...ja enne kui start oli , ütles mingi roboti hääl, et get out while you can. irw. no näha on mis pannkoogid kōigi näod on.

Alton Towers!!!!! atraktsioon 1

2010-05-09T08:27:00.000-07:00

Reede oli MEGAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!!! Ausalt. Käisime lōbustuspargis. ALTON TOWERS. Kuskil kolme tunni sōit , aga kui seda väärt see oli. Inimesed üle Inglismaa tulevad sinna aega veetma. Ja jaanuaris ehitasid nad uue atraktsiooni, esimese maailmas, kus on paar sekundit vabalangemist otse alla. It’s called 13.
Startisime 5.30 ja jōudsime kohale kuskil 9. Kui me väravatest sisse astusime kostis kōrvu nagu oleksime Disneylandis. Ausalt..irooniline themepargi muusika. Ja saime pea teada, et park avatakse rahvale alles 10. what a piss take, ootasime siis. Ja vahepeal saime ära fotografeeritud Sonyku ja karu..maskotid. kasu oli armas, trakisin teda rahva seas ja sain lōpuks talle kali teha.
Kui siis väravad lahti lōpuks tehti, panid poised kohe jooksuga esimese sōidu peale. Otsus oli langetatud. Esimesena Oblivion. Ma siis, et ok, milline see on. Vōiks ikka softimatest alustada. Ja kui ma seda nägin, siis ..hmmm, lōi klimbi kurku küll. Aga hingetuks vōttis siis, kui ma seal toolis istusin, igat pidi kinni pandud ja ootasin kuni sōit algab. Üritasin küll külma närvi säilitada, aga kui ma sealt alla kukkusin, oli hing kinni, isegi kiljumine ei tulnud nii hästi välja nagu peaks. Hea meel, et selle esimesena ära tegime. Masin oli siis selline: kōigepealt sōidab kōrgele mäkke, siis keerab su näoga alla maa poole ja kukutab su alla, megasuure kiirusega , läbi pimeda tunnel ja paar pööret ja sōit läbi. Aga uskuge mind see kukkumine ei saanud enam pikem olla. Just siis kui sa palvetad, et palun saa see läbi, sa kukud veel. Kui sa enam ei jaksa kannatada, kannatad veel. Jube. Ei tea, kas tahaks veel minna. Tom tahtis.

Shit happens indeed

2010-05-09T08:09:00.000-07:00

Neljapäev oli päris huvitav. Tööjuures pani üks töötajatest roopi, keset kliente. Ja siis jooksis tagaruumi ja pani trepile ka ühe pläraka maha. Ōnneks oli ainult limonaad, aga idée jääb samaks. Ma olin just parasjagu treppide peal, kui seda ilusat vaatepilti pealt nägin. Esimene asi oli kohe, et kas olek ok. Loll küsimus mida küsida, muidugi pole ta ok, kui ta keset treppi oksendab. Ma lubasin siis kōik ära koristada ja käskisin tal minna maha istuda. Pärast saint a käest teada, et keegi oli talle midagi joogi sisse sokutanud kui ta eelmine päev väljas kais. Ta jōi ainult 2 klaasi veini ja paar trinki , aga ei mäletanud midagi. Ta poiss pidi ta haiglasse viima, sest ta oli kokku kukkunud. Mingit muud seletust ei saa olla kui et she got spyked.
Kuskil kolm päeva enne seda sain teada, et Philis on 4 nädalat töölt kōrval ja ma saan tema tunnid endale. Muidugi oli mul hea meel ekstra raha üle, aga proovid on ka ju samal ajal, damit. Aga eile sain ōnneks uue koristajaneiu. Ajasin eile ta oma seletamisega ikka nii segadusse. Ma ei ole hea ōoetada, ega seletaja. Aga Steff on tubli töötaja, korralik ja väga sōbralik. Täna ta mainis juba, et talle meeldib siin rohkem töötada kui see, kus ta ōhtuti koristab. Steffi teise töö ülemus hakkas talle ōpetama ,kuidas tolmuimejat peaks käsitlema..no kuulge , tolmuimejaga vist ei saa eriti mööda nagu panna vōi mis?
Aga jah, kui neljapäeval koju rattaga sōitsin , läbi pargi, siis mida mu silmad näevad. Keset päist päeva naine tōmbab väiksel poisil pükse alla , samal ajal kui see rohtu kuseb. Ja teda ei kottinud isegi see pisiasi, et inimesed sealt mööda käivad...oleks siis vōinud vähemalt veits vōssa minna mitte pool meetrit kōnniteest. No irw noh. Kui me räägime et noorus on hukas, siis mis me sellele nimeks paneme. Laps pole kolmenegi ja juba kuseb avalikult, abiga muidugi, aga ikkagi. Tuleb tahtmine pead vōngutada...it’s so wrong.
Ja et sellele päevale piir peale tōmmata, iga kord kui ma töölt tulen pean läbi väikse teejupi manööverdama, et pargi kōnniteele jōuda...ja vōiksin vanduda, et iga kord kui ma seda teen on keegi kena koeraomanik lasnud oma puudlil tee peale situda. Ja mitte väiksed junnid , vaid suured pruunid haisvad kangid! Ja kuskil kuu tagasi, sōitsin ma ühest läbi...kui kena, ja seda ei olnud just kerge kummi mustri vahelt välja saada.

Piduuu

2010-05-03T11:41:00.001-07:00

Siin see on siis , laupäev nagu lubasin. Hommikusöök kell 9- ilmselgelt liiga vara. Valik polnud ka just isuäratav. Kolm hommikuhelveste valikut , mahl ja röstsai. No mida fakki. Ma vōtsin siis krōbuskeid, sest sai oli lihtsalt moosi vōi vōiga ja see on alla arvestuse.
Läksime läbi linna kōigil mustada tiimisärgid seljas, sest täna oli mängupäev. ja ei tea kust saime mööduvalt mustalt naiselt sōimu,ja need ei olnud ilusad sōnad. Amy enne mainis, et pane tähele, siinsed inimesed on väga teist moodi. Ja tal oli täiesi ōigus. Nad on täis viha ja vihkamist, tujukad ja don’t give a shit. Shouth. Aga mehapalav päev oli , 17 kraadi. Täielik röst oli välja minnes. Ja muidugi nagu mann ikka tuli mul poole tee peal meelde, et unustasin oma pōlvekaitsmed. Ōnneks läksid paar poissi ka hotelli tagasi piletite järgi. Aga mäkketōus tagasi oli PALAV.
Muidugi ei suutnud Stu vastu panna külale ōlule.
Vaatasime siis kolm mängu ära ja meie kord oligi minna riideid vahetama. Ühest asjast ma ei saa aru. Nad on vōrgu siin nii suureks puhunud, et tavaliset karikamängud korraldatakse nagu Eestis on pro liiga mängud, mängijad kes actually palka saavad. Aga noh, mida ma kurdan , oma pallipoisid ja lapivennad. Lahe. Suur tunne tuli kohe, et mhmh, siin ma olen, tähtsam kui mina ise.
Riided saadeti meid vahetama kōige sitemasse riietusruumi, muidugi kui ma ütlen sitt, siis ma ei mōtle eesti mōistes sitt, et pōrad on vanadest plaatidest ja seined kooruvad vōi dushid on stalini ajast. Ja mōtlen teiste riietusruumidega vōrreldes. Ma arvan et see polnud isegi riietusruum vaid mingi väike konverentsiruum vōi midagi. Suundusime siis välja , veel paar sōna treenerilt. Ärge kahetsege midagi, have fun, ja me vōidame. Kuna saalis oli NII palav, siis ta käskis meil iga natukese aja tagant vett rüübata. Isegi parimad sportlased ei suuda vōhma säilitada, sest siin on liiga palav.
Meie mäng oli päris pilgeline, sest meie jaoks oli seal palju kaalul. Sōitsime terve selle tee siia . me ei tulnud kautusega leppima. Ja neli geimi hiljem , me ei pidanudki. Kōik jooksid kokku ja kiljusid. ME VōITSIME! Enne kui medaleid läksime vōtma kussus Nikki kōik kokku ja ütles, et on meeldiv olnud teiega mängida see hooaeg, aga ma ei liitu teiega jängmine hooaeg.... ma olen 9 nädalat RASE! Pagupealt hakkasid vähemalt viis piffi nutma, et oh my god. Ja muidugi kui kōik teised nutavad, hakkan mina ka , aga suutsid hoida ennast vaos. Tor oli nagu panda. Kōik poised muidugi karjusid ja cheeresid. Nad olid parimad oma tuutudega ja lipuga ja plakatitega. Nii megalase fänniseltskond oli meil. Ja kōik nad karjusid meile.
Ahh ja kōike koomim oli Will. Ta lasi oma telephonist läbi ruupari ühte mehhiko meloodiat....tütü tütttttitütitüüüüü...OLAY(karjusid kōik)!! See oli selle päeva moto.
Klubisse minek. Panin oma kunstripsmed peale , uus pluus selga ja üles korrusele , kellegi tuppa chillima , enne kui läksime. Kōik olid seal. Milline tunne. Ühtne tunne, kuigi tundsin ennast veits väljajäetuna, sest ma ei saa kōigiga nii hästi läbi, aga mis see luges. Ma olin seal. And so were Ria ja Abby. Hooh, kust alustada. 17 on nad ja nende vanemad ostsid neile Malibu. Abby jōi pool sellest ja siis nad leidsid kuskil vodka ja pillasid seda veel sinna sisse ja rüüpasid seda. Kui nad seltskonda tulid oli Ria veits tipsune, jutt jooksis ja kaps värised, abs oli sama. Keel veits pehme. Nagu me kōik teame noorusest. Aga lōpptulemus oli see, et Rial ei olnud veel küllalt ja ta kappas veel tuppa uute jookide järgi . pärast siis kuulsime, et ja oli pōrandal maas , ukse kōrval, jalad laiali. “Ria, what are you doing?” “i don’t care, i’m so horny”. Phahahaaaaa. Lahe. Ja pärast pani ta veel roopi ka , mingi miljon korda. Edu sellega.
Panime siis minekut kluppi, taxodega. Muusika oli hea, aga kontroll uksel on megakarm. Id-kaart pannakse kuskilt masinast läbi ja riidereeglid on ka mōnes kohast karmid. Näiteks see viimane klubi kuhu me sisse tahtsime minna ei lasnud osasid meie poise sisse, sest neil olid mustad jalanōud. No mida, mees comoon. Black shoes?!!! This ain’t right. Tor vingerdas siis olikorrast välja ja poised sisse. Ta seletas ,et me siin ainult 4 tunniks ja me tahame lihtsalt lōbutseda kōik koos. Lasti siis sisse, yay! Muusika oli heaaaaa...ja rahvast oli palju. Kōik üksteise vastas , higised. Vōimatu oli midagi tellida baarist, sest midagi ei kuulnud. Tantsisime kōik traditsionaalselt ringis ja aeg ajalt nagu ikka keegi ringi sisse. Sain ka paar oma moment seal eputatud. Jalad veits tulitasid, aga who gives a shit. Ma ei lahkunud kordagi pōrandalt, iga lugu mis oli, mina olin platsis ja reivisin. Mul oli pohhui mida teised mu liigutustest arvasid. Tavaliselt mul pole. Ma olin üleni higine, täielikult, aga mind ei huvitanud. Valisin oma poeriided hoolikalt, et niiväga ar ei saaks. Pean tunnistama et mul pole nii lōbus olnud juba pikka aega. Saab liht oma ajus välja tantsida, ei pea mōtlema mis homme saab vōi mis kutt mind nüüd nillib. No ok, natuke oli ikka , aga jah. Selle nelja tunni sees tellisin kolm jooki. Red bull vodkaga ja siis mida iganes veel sain kolme paundi eest- 2 jäägerit koos energia joogiga. Nii et väike pitsiklaas jäägeriga oli suuremas viski klaasis energiajoogi sees. Olin täiesti positive , et spillin selle kuskile enda peale, aga üllatuses polnud see vōimalik, huuh.
Huuh, muusika oli hea , tōesti hea ja pidevalt hea. Super. Ausalt , ma oleks vōinud oma topi seal samas klubi ees seljast vōtta ja kuivaks pigistada, sest just täpselt nii märg see oli.
Otsisime siis takso ja hotelli tagasi. Kuskil kolme paiku. Oma veinipudeli, jätsin ma sinna tuppa, millest ma vōtsin ühe klaasi ainult, sest ma ei tahtnud nagu idioot olla punaste hammaste ja suuga, nagu punane vein seda teeb. Aga ma jōin oma siidreid selle asemel ja piisas. Olin küllalt tipsune , et kluppi minna.
Hommik oli ikka veel veits purjus, alko pold veel verest jōudnud minna. Tuikusin siis voodist välja ja üllatavalt on mu sisemine kell nii hea, et ma ärkasin enne hommikusööki üles. Käed siiski veits värisesid nagu parmul, aga pold väga viga, sest kōvat joomat ju polnud. Kolm siirdit, kolm driki ja väika klaas veini. Paras hea tuju annus.
Aga see oli superhüper mega nädalavahetus. Ja ma jään seda kaua mäletama! Ehk ikka saan Tori käest pilte ka meie mängust. See neljapäev lähme tüdrukutega välja sööma, et korralikult tähistada. Ootan juba kannatamatult, sest see on ilmselt viimane kord kui ma neid kōiki näen enne äraminekut. Nuuks.

Butterflyworld!!!!

2010-04-28T14:08:00.000-07:00

Butterflyworld!!!!! Lōpuks käisime seal ära eile. See oli suletud vahepeal, aga nüüd puhuvad uued suvised tuuled. Läksime sisse ja suur papagoi näris oma kuudis koera mänguasja. Lootsime , et ta ütleb midagi, aga ei. Maksime sissepääsi ja läksime sisse. MEGAAAAA!!! No päriselt, milline vaade. Hoone pole küll suur, aga vihmamets mahtus sinna küll ära. Kohe kui sisse läksime lendas gigant liblikas näo eest mööda, huuh... pani vōbelema küll. No kujuta ette kui umnes käelaba suurune liblikas sulle näkku lendab. Vist hüppaks küll eest ära vōi mis?! Kōigepealt oli suur känd, mille peal olid banaani viilud, sest liblikad söövad banaane. Selline ringjas ala, kust rännakut alustada ja siis taimede vilus pink. Ja vasakule läks rada taimede vahelt. Ja jummel kui palav seal oli, 30 C, täielik troopika. Higi vōttsi kohe lahti.
Kōndisime ja imetlesime, igal sammul kaamera pihus valmis pilti tegema. Megailus. Igasugust vōimalikku suurust ja värvi liblikad ja taimed. Ja raja lōpus oli väike kosk, mis kukus tiigikesse, kus ujus elusuured kuldkalad. Ma pole nii suurt kuldkala elu näinud ..et idée saada, kui suured nad olid..no kujuta 2l pudel limonaati ja pane veits veel juurde. Nii suured olid. Ja neid oli seal palju...palju. aga kōik oli nii ilus, nagu looduses peab, suu ammuli vahtisin nagu koolilaps.
Ja liblika kasvuhoone kōrval oli veel teine tuba, kus oli klaasi taga megasuur boa ja megasuur anaconda, koolane, nagu Britney Spearsi videos. Laheee. Ja kaks komodot jag eco ja tarantula. Jaaaaa...arvake ära Mircats!!!! Ja neil oli kaks poega ka, nii armsad, mängisid seal ja ajasid üksteist taga...vōta vōi koju.
Ahjaa, üritasime komodoga pilti teha, aga klaas peegeldas vastu. Tom pani oma näo klaasile lähedale ja tegi igast nägusid ja loom näitas keelt pidevalt, nagu tahaks Tomi lakkuda. Naljakas. Aga jah, tegin palju pilte ja higistasin palju, aga see kōik oli oh so seda väärt. Eestis ei ole mdiagi sellist bellive you me!. Väike , aga imeline. Pildid räägivad minu eest, jutuga ei seleta.
Pildid panen orksi üles! Ja tegin kaks videot ka!

tripp to London suburbs

2010-04-28T13:39:00.000-07:00

Neljapäev, kibelen juba reedet oodates.
Reede, kibelen , et juba Londonisse minna. Ja käes ta ongi. John viskas mu ära. Appihii, see nädalavahetus oli nii chool ja groov. Mina, Hannah, Nicola ja Nikki sōitsime Londonisse mängule ühes autos. Nikki oli roolis. Ma poleks uskunud, et tal on ainult 2 kuud load käes olnud. Mina tema asemel oleks jube närvis olnud kiirteedele minna. Crazy shiiit. Kōigepealt pidime Nicola peale vōtma, sinna läks juba tund ja pool ja teepeal üritasime GPRSi tööle saada, aga vana viskas susse püsti ja otsustas mitte meie asukohta leida. Lōpuks siis kui bensukas peatuse tegime ,et Nik peale vōtta saime hakkama, aga sōidu peale saime aru ,et see vikas ikka segast. Nikki oli printinud paberi peal juhised välja ja need ei klappinud GPRSiga üldse. Niiet otsustasime seda mitte kuulata ja edasine tripp oli pabergandjalt. Ahjaa kōigile siis teadmiseks, enne kui suuremaks jutuks läheb. Me käisime Middlesborough vōrgu tiimiga Londonis Shied Cup Finalit mängimas, Cristal Palace’is. Ja muidugi me vōitsime!
Reis vōttis...nii arvutame nüüd. Startisime kuskil 4 kanti päeval ja sinna jōudsime kuskil 10 . muidugi tegime 2 peatust. Niiet umbes 6 tundi, nice. Koom oli, kui GPRS rääkis ja Nik vahele karjus, et eiiii me keerame paremale, valee! :D
Jōudsime siis tolli juurde, maks oli vist £1.50 . andsime siis raha ja järgmisest raundaboutist pidime vōtma teise pöörde vasakule. Tehtud. Ja kuna need ringteed on minisaare suurused, ei näinud me kuhu me just pöörasime ja oh üllatust, me olime alguses tagasi. Pidime siis paar miili tagasi sōitma ja tollist uuesti läbi minema, funfunfun. Muidugi ei läinud me sama putka juurde, täielikud idioodid me ka paista ei taht. Hakkasime siis raha uuesti andama ja nikki lōpuks otsustas küsida, et kuidas Cristal Palacisse saab. Tolliametnik vaatas pabereid ja ütles:” your going the wrong way.” Irw. Ta ikka vaatas neid pabereid korralikult ja ikka oli vastus sama, vale tee. Mina ja Hannah vaatasime meie auto taha, megasuur järjekord suurened , sest me hoidsime rada kinni. Irw, naljakas. Mul oli chool. Lahe kui sa nii tähtis saad vahel olla. Ja et asjad veel huvitavamaks muuta. Ametnik vilistas näpud suus vastasputkasse, et turn around! Ja arvake nüüd ära mis nüüd juhtuma hakkab. Isegi meie näod olid imestusest suured. Nad sulgesid kaks rada , lihtsalt sellepärast , et me saaks ümber keerata ja ōiget teedpidi minna. No see oli nagu megalahe, kaks copperit seisid ka autodega seal , et kōik sujuks. Naer! Ja raha saime ka tagasi. Sellest hetkest ma armastasin Londoni aksenti, midagi uut. Keerasime siis ringteest Ōigesti ära ja Cristal Palace poole vurama.
Jōudsime siis linnavahele ja lōpuks hakkas GPRS samat moodi mōtlema, nagu meie paber, yay! Mingi miljon recalculations later otsustas meiega nōustuda. Aga me ei olnud veel vōsast väljas. Linnas suutis Nikki auto välja suretada paar korda lisaks eelmisele paarile, aga no anname andeks. Linnas sōitsime vist ühte raundabouti kolm kolda, sest me ei suutnud otsustada milline exit on ōige. Lōpuks siiski jōudsime ōigele tänavale ja sealt paistiski meie hotel...Queens . üritasime parkida, aga mida me pargime kui kohta pole, blokkisime siis Tori auto kinni, muidugi enne küsisime.
Küsisin lauast kaardi ja lifti ma läksin. Teadsin ainult et toa nr. On 19 aga ega ma ju ei mōelnud, et siis pole lifti vaja. Hüppasin lifti ja kui teised küsisid, et kus toas oled, siis sain aru , et no pagan pold ju vaja siia ronida. Sōidsin niisama liftiga 4-ndale korrusele ja tagasi. Tuppa jōudes Hedher juba magas ja Amy oli veel üleval. Enne magamaminekut otsustasin veel midagi süüa, kōht oli jube tühi. Ja tsekkige seda, kuna meie tuba oli familyroom, meil olio ma miniköök, sweet! Sain oma siidrid ja söögi sinna panna. Ja vannituba oli ka mōnus suur, koos vanniga. Kuna ma ei tahtnud tüdrukuid üles äratada sōin vannitoas oma sinki ja mitte just head kartulisalatit. Kui Eestlane ütleb kartulisalt, siis sealt seest vōib leida vorstijuppe,kartulit, porgandit, herneid ja ehk midagi veel. Aga kui ma mōtlen seda karjutisalatit , mida mina vannitoa pōrandal sōin, piirdub see ühe koostiasinega...KARTUL! ja muidugi koor , aga see on loogish. Helistasin veel enne teki alla pugemist Tomile, aga levi oli nii kuradi sitt!proovisin igat pidi, no ausalt, aga sain jutud räägitud. Ja magama, homme tähtis päev ju!

Blog laupäevast tuleb veits hiljem, sest see on mahlakam ja ma olen nii väsinud, bakaa.

kaks tundi mustvalget tinti..kaunikene. (kirjutatud 16.04)

2010-04-17T15:05:00.000-07:00

Üleeile oli päris hektiline päev, aga päev mida olin oodanud. Homik algas kell 6.40 nagu alati ja siis rattaga tööle. Peale seda kihutasin näidendiproovi ja peale seda... Billingham....tattoos:D. Jah ma lōpuks tegin ära endale tatooooo!! Yay. Ja mulle meeldib. Eks ta on veel veits tursunud ja kui maha rahuneb saab täieliku pildi kokku panna. Aga , ma tegin ära!
Läksime siis sinna kell 13.00 ja artist just parasjagu tegeles minu pildi kallal. Siis ta pani et , ma teen lōuna ära ja siis hakkame pihta. Istusime siis Tomiga maha ja ajasime teise kliendiga juttu. Tuli välja et naine oli 53 ja oma sünnipäeval arvas ta et nüüd on ōige aeg ennast ehtima hakata. Ta näitas meile oma kunsti seljal. Megailus oli. Läks mööda selga üles ja mingid eksootilised linnud olid ja lilled, ilus. Siis mu tattoo mees küsis, et kas ma olen midagi söönud..ma et emn.. hommikul veits söin. Ta kohe et , mine kindlalt söö mingi vōileib ja mingi mulligan jook ka, et peame su suhkrutaseme körgemaks saama muidu vōib keset tattoo tegemist pass out juhtuda. No mingi 5-10 sekki liht kukud korra ära ja siis ärkad üles värisedes.. hmm huvitav. Läksime siis kōrvale poodi vōileiba ostma. Mugisin kähku ära ja minek tooli. Kōigepealt vaatas ta , et kuhu tattoo paremini sobiks ja siis hakkas pihta. Sain muidugi peeglist enne vaadata, et kuidas on , enne kui ta tegema hakkas, aga ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu kui peeglisse vaatasin..tundus et asukoht on ōige ja nojah, mis seal ikka. Kui valus see ikka olla saab.
Ja nüüd kōige parem osa. Pizzzzzzzzz,pzzzzzz,pizzzzz... nii umbes kōlas see masin mu kōrvus. Ei olnud nii valus nagu ma arvasin, täitsa talutav. Aga kui teine tund hakkas tiksuma ja ta kaelale lähemale jōudis, hakkas valusamaks minema. Ahjaa, asukoht on muide –paremal pool, rangluust jookseb üles ja veits kaelale. Päris valus oli kui ta kaelale tegi, sest lōpupoole hakkas nahk paiste minema ja siis oli valusam. Ōnneks ta tegi väikseid paise, et vōttis nōela vahepeale ära ja siis jälle. Mitte ühe jutiga, huuh..see oleks megavalus olnud. Üks asi mis mind vahepeal ikka väga häiris oli see, et kael jäi kangeks ühest asendist. Tegele terve keha.
Kell 3..oli valma. “take a look in the mirror.” Päris keha detail mees. Endale mōtlesin, et miks see nägu nii off tundub, tom mōtles seda sama..aga sōnad tulid välja ,et “ my liky.” Love it. Ei tahtnud midagi halba öelda, sest asi polnud nii hull ju, tegelt üldse polnud. Ta selgitas muidugi, et kui paistetus alla läheb siis tuleb valge paremini esile ja midagi veel, aga ma ei pannud niiväga tähele, olin ilmtlemisega liiga kursis. Sōnad peale, et kuidas hold kanda( pani toidukile peale ja tund aega pidi hoidma) : vōtad kile pealt , pesed sooja seebiveega selle limase värgi maha ja siis mähkmeärrituse kreemi ia kord kui kuivaks läheb. Selle seebiveega pesemise andis ta tomi teha :” this is your job to take kare of it, listen .” :D naljakas oli kuulata.
Ajaa, see ka et mees , kes minu tatood tegi, tema naisuke oli tagatrepist alla kukkunud ja paar ribi vist murdnud ja käeluu ja midagi veel ja nüüd kodus pikali.Päris karm.

A shitty day

2010-04-17T14:59:00.000-07:00

Laupäeva ōhtu ja mina tuubin näidendit & ravin nohu. Saatsin oma tööandjale sōnumi, et kas ma saaks homes vabaks, et saaks ravida. Pole vastust veel saanud, ma loodan, et ma ikka saan. Ma ei tahtnud liiga vara ka saata, et muidu kahtlane ja helistada ka ei saa, olen liiga vaene , et kōneaega osta:D. Ja liiga rott oleks vastakat teha. Mōtlesin, et vōtan nagu puhkuse päeva, see tähendab seda , et palk jookseb ikkagi vaatamata, et ma tool ei ole, aga siis hakkasin mōtlema, et ma olen seal nii vähe aega töötanud...ehk ma ei saa nii palju puhkust vōttagi. Kuigi see esimene , aga järgmine nädalavahetus on londonisse minek ja siis pean ka pühapäeva vabaks vōtma . ja peale seda Tom ütles, et ma peaks mingi 7 mai vabaks vōtma , et me stardime hommikul vara themeparki ja oleme terve päeva. Fingers crossed ladys.
Igatahes ... käin läbi jah näidendit, sest eelmine kord kui tegime proovi oli see totaalne crap. No midagi ei tulnud ōigesti, kuigi olime eelmine esmaspäev naisrollide stseene harjutanud ja nad tulid vōrratult välja. Richard ütles aga see neljapäev, et kōik oli ununenud, nagu poleks seda proovi olnudki ja pani kōigile südamele, et ta juba sureb tahtmise kätte teist vaatust alustada, aga ei saa, sest we have to nail the first one. Tōsi, täiesti tōsi. Ma pean seda asja ikka tōsiselt vōtma hakkama, muidu oleme meie ainukesed naerualused, kui showks läheb. Lugesin siis uuesti esimese vaatuse läbi ja kirjutasin üles kuhu minema pean ja millal sisse pean tulema jne. Minu pōhiprobleemid olid proovis: ei eta kuhu minna, küsin stseenide ajal mida teha, unustan stsenaariumit veits ja ei suuda karakterit püsivalt säilitada. Shit. Sellel hetkel tahtsin küll maa alla vajuda. Olin ju lubanud ,et teen tööd ola karakteri kallal ja otsin klippe , mille pealt ōppida, et vajan ainult veits aega. Ma teadsin, et ma tegin see päev sitasti, aga kui kuulsin seda ka lavastaja käest , tundsin et olen täielik läbikukkuja. Ja et kirss ikka tordi otsa panna, tegi Richard meist individuaalselt pilti ka, et kavasse panna. Muidugi nagu ma juba ette aimasin, minu pilt tuli crapp välja, mulle absoluutselt ei meeldinud. Muidugi ta tegi need oma telefoniga ja silmad olid kōigil punased nagu kuradil, ikkagi...crapp. no ei ole fotogeeniline noh.
Aga tänaōhtune plaan on oma script läbi joosta ja toas ringi käia nagu see oleks lava....et kuhu minna jne. Ja homme näitlen kōik stseenid läbi ja töötan nende kallal. Loodetavasti pole Tomil nii pikk päev ja ta saab mind aidata.

Oo, kui meeldiv. Otsustasin just teha vastaka oma tööandjale, sest ta pole vastanud. Ta helistas tagasi ja oh imet, ma ei saa vōtta homset vabaks, sest managerid töölt poleks rahul, kui ma kaks pühapäeva järjest vabaks vōtan . London on ju järgmine pühapäev. Ja kui nüüd tōsiselt rääkida, siis mul pole nii hull olla, aga ma tahtsin harjutada näidendiks ja kauem magada. Aga noh, kui peab siis peab ...ohverdama . London on igatahes parem ,kui päev niisama. Niiet homme tööle. Yay!!

Monkeymoms, piss off will ya!

2010-04-16T12:45:00.000-07:00

GET IT IN YOU'R FUCKING HEAD, MONKEYS LIVE IN THE WILD!!!!!

Monkeymom, no comoooon. Mida te inimesed mōtlete seal Ammerikas. Ja ,jaaa vaba otsus teha mida tahad. Ma arvan et pigem osta megasuur krōpsupakk millal tahad ja mugi ennast oimetuks ja kaeba kui ei meeldi, aga mida hekki sa endale ahvibeebit ostad. Mh!? Nii vihale ajab.
Vaatasin dokumentaali inimestest kes ostavad endale ahvibeebisid päris laste asemel. Et ohh, nii lahe. Kohtleme neid kui oma lapsi, sest nad ju on nii armsad ja näevad nii inimese moodi välja. Bollocks, täielik bollocks. Sa pead nende eest hoolt kandma 40 aastat ja see 40 aastat jäävad nad käituma nagu 2 aastased lapsed. Ja sa pead 40 aastat nene mähkmeid vahetama, meeldiv. Neil on küll buberteet, aga ega see kaasa ei aita. Nad lähevad hullemaks . hakkavad hammustama, sest nad ei tea mida muud teha, nad on ju loomad metsikust loodusest – thats what they do people of America! Nad kuuluvad loodusesse idioodid! Muidugi hakkavad nad metsikult käituma kui san ad puuri paned ja keti otsas ringi käid et nad ära ei jookseks vōi kedagi ei ründaks. Paljudel tōmmatakse kihvad välja, et nad halba teha ei saaks . ahvi varjupaigas ,näitas, kus enamus on omanike poolt mahajäätud ahvid sest nad ei suutnud nendega tegeleda enam, on kōik hakbad välja tōmmatud.
Üks ahviteadlane rääkis et enamus adopteeritud ahvibeebid vōetakse bioloogiliste emade käest ära kui nad on 3 päeva vanad, et siis on inimemadega parema kontakti saavutamise vōimalus. Ja selle tulemusena antakse tavaliselt nile pärisema asemel mingi mänguloom, millest nad kranplikult siis kinni hoiavad ja edasi tagasi kiiguvad. Looduses peavad beebid ema seljas indlalt kinni olemas, sest emad hüppavad oksalt oksale, sellest ka see kiikumine. Ja see naine rääkis, et ahviemad lähevad shokki, kui neilt beebi ära vōetakse. Istuvad lihtsalt oma nurgas ja vahivad. Muidugi, mida sa teeks kui sult su beebi vastu tahtmis ära vōetakse ja metsa elama antakse, kuskile , kus pole inimeste loomulik elukoht...mh? mida sa tunneks. Ma arvan ,et palud läheks hulluks ja kui seda veel korduvalt tehakse. Paneb mōtlema. Ja nagu nad räägivad, et AMEERIKA ON VABA MAA ja ma vōin teha mida tahan, siis ma ei imestaks kui enamus kaebaks kohtusse selle eeskirja, mis keelab ahvibeebisid endale vōtmast. Üks monkeymom pani, et ma koliks teise riiki just sellepärast, et ma saaks nad endale jätta. Mida sa ajad naine, ega se teistes riikides ka nii lubatud pole. Dööööö.
Üks monkeymom, keda näidati, tal on kaks ahvi. Ja nagu me kōik teame, et ahvid söövad looduses k taimetoitu ja puuvilju. Aga see naine otsustas, et ah mis seal ikka,, anname neile rämpstoitu ja seda mida me sööme, sest nad ju nii tahavad ja neile maitseb. No muidugi neile maitseb, aga see ei tähenda seda, et sa neile seda koguaeg andma pead. Ideaalne näide: ameeriklased, kes söövad rämpstoitu, sest neile meeldib ja tulemus on ülerasvumine ja diabeetikud ja mōnel juhul surm , kui nad midagi ette ei vōta. Aga ahvidega on teised lood. Nad ei lähe niivōrd paksuks , kuid nendest krōpsudest ja spagettist ja god knows what sa neile sisse söödad, saavad neist diabeetikud. Ja see lōpeb peaaegu alati surmaga. Are you happi now!?? Ja see naine tegi just seda. Läks siis oma ahviga arstijuurde ja normaalsest 100, mis pidi veresuhkur olema, oli saanud 400. Mhhh, veits liiga palju vist. Diagnoos oli diabeetik ja kui midagi ette ei vōta KäHKU on surm ainuke vōimalus. Arst siis küsis, et täna ōhtul ei tohi midagi rämpsu süüa anda..ahviemand siis et , aga täna on spagetid ōhtuks, hih hih. Arst: ( ilme nagu vaataks täiesti pōrunud inimest) see ahv sureb , kui san ii jätkad, andke tallemidagi muud. No ma vōin salatit siis anda.
Täiesti ōōvastama ajab ja nii vihaseks teeb see, et inimesed panevad oma vajadused ja isepäisuse ennem teiste vajadusi. Ennekōike loomade vajadusi.
Arvideadlane ütles ka ,et isegi kui puur on megasuur ja koos puudega, kus nad saavad ronida, ei ole see ikkagi neile piisav, nad peavad vabas loodses olema. Get it in your head monkeymoms, mida tähendab vabas looduses!!!!!!!
Ma panen su keset Arizona vihmametsa, vaatame ,kuidas sa ennast tunned ja hakkama saad! grrrr

juhuu indeed

2010-04-10T13:36:00.000-07:00

Täna oli nagu suvi. Päike siras ja linnud laulsid. Ja mina sain kena üllatuse. Pidi täna vōrgumäng olema ja kohale jōudes sain poiste treenerilt teada, et kas sa ei teadnud, et teine tiim ütles ära. Mul et , mulle ei öeldud midagi. Ta siis, et see ei olnud küll väga kena neist. Siis lōu kohale, et mul telefon paar päeva kotis olnud ja aku tühi, pole ime et ma ei saanud teadet. Fack,fack! Muidugi ta lubas poistega treenida. Hakkasin juba siis soojendust tegema ,kui tuli meelde, et äkki saan amy käest tomi numbri, et siis saan koju minna. Sain siis lōpuks tomi kätte ja koju tagasi brownisid küpsetama. Ja mhmmmm, kui head need olid. Panin kaks rolo brownit tomi jaoks kōrvale, et kōike alla ei kühveldataks.
Tegin veits harjutusi ka oma täispuhutava treeningupalliga ja nüüd ootan kuna sky otsustab jälle tööle hakata. Mh. Aga ma ei jōua ära oodata kuna londonisse saab ja tattoo on juba järgmine nädal...yay!

Frog patrol.

2010-04-10T13:34:00.000-07:00

Eile käisime Nathanieli ja ta sōbra Scotiga loodust nautimas. Kuskil poole tunni sōit ilusasse looduskanti. Minu mōistes olid meie umber mäed, aga nende mōistes künkad, ...naljakas küll kui tisane Eestimaa selle kōige keskel paistis. Parkisime auto. Ja kui ma seda kohta nägin, meenud mulle, et ma olin sellest samas ojast ja mägedest pilte näinud. Kui tom ja ta vennad väiksed olid, käisid siin kämpimas. Telgi pani püsti muidugi illegaalses kohas :D, irw, aga keda kottis.
Tom pani kohe muidugi ojast üle ja suure hooga make. Päris järsk oli, aga vahet vist polnud tomil. Aga vaatamata intusiasmile, libises ta ikkagi iga kord tagasi kui sammu ülespoole astus-dressshoes polnud vist kōige parem valik mäkketōusuks. Mina vaatasin küll küngast selle pilguga, et mkmm, liiga järsk, mina ei lähe. Aga lōpuks otsustasin ikkagi ümbes, ei saa ju wuss olla. Päris kōva trenni saaks sellest , kui kuskil lähedal elaks ja iga päev küngast vallutaks.
Nat ja ta sōber läksid sinna muidugi selle mōttega, et looduspilte teha, me tolgendasime lihtsalt kaasa. Jōudsime siis mäest alla ja järve äärde. Ja kus seal oli ikka konni. Kaksi ja grupiga ja parvega, huuh ja grupikad käisid täie hooga ei kottind kedagi ,et panid parasjagu oma enda naabrit vōi perekonnaliiget- kōik olid jaol. Kuna meil polnud midagi suuremat teha, hakkasime tomiga lutsu viskama ja sellest arenes välja mul mōte. Megageenius ikka, et viskame suure kivi vette ja see plärtsatus ja veepurse mis peale seda tuleb..tehke sellest pilti. Mōni tuli päris kobe välja.
Jalutasime mööda kallast edasi ja jōudsime lōpuks sillani, kui juba pime oli. Muidugi, kui kaamera kellelgi on , peab ikka minust ka paar pilti saama. Tegime siis tomiga paar pooset ja mida hekki, megahea kvaliteet tuli, nagu filmis. Pean Nati käest küsima ja üles laadima, et kōik saaks ikka näha:D.
Tagas sōites nägime seda sama meest, kes meile tagasitulles taskulampi silma vilgutas, teepeal, särgil kirjas frogpatrol . alguses arvasime kōik ,et mingi metsavalvur, aga peale lugemistundi oli kōigil ,et ..aaaaa, sellepärast kais ta tee peal. Otsis konni, keda päästa, meganaljakas ikka. Aga värskendav ōhtu oli.

Lihavōtted

2010-04-04T14:19:00.000-07:00

Täna tegin trenni. Mitte küll jooksutrenni nagu ma tavaliselt teen, aga igasuguseid harjutusi palli peal ja pallidega. Megaraske on ikka mōni poos, huuh. Aga tunne on hea, alati. Trenn anna hea enesetunde, et midagi on korda saadetud ja keha heaks tehtud.
Oma näljadieedist loobusin, ei suutnud. Tom tegi päev enne mu viimast päeva megahea söögi-ma ei suutnud vastu panna. Pasta polognese...mmmmm, lürps. Aga teisipäeval lähen Julie tiimi üle ja proovin temaga dieeti. Supidieet ja seal on liha sees:kala ja kana. Suppi vōib süüa nii palju kui tahad. Kōht tühi, vōta aga. Dieedis on igasugust juurvilja ja puuvilja. Tundub päris hea, aga erinevalt sellest eelmisest dieedist see on 7 päeva, eelmine ainult 3 . aga eks näeb mis saab. Koju minnes saan tomiga jooksmas käia ja nii trenni teha. Plaanis koerale igasugust Cesar trikke ōpetada, et ta kuulekamaks ja tasakaalukamaks koeraks saaks. Aga ...damit...vets kutsub. See suur lihavōtte praad kuhjaga taldrikul tagab omadega välja tulla..topelt :D.

Tore,tore mōtlesime Tomiga et teeme veskarit üle pika aja. Tema mängis ja mina otsustasin talle piibu valma teha, aga ei saanud vet vahetada, liiga kōvasti oli kinni. Tegin siis tubaka osa ära ja palusin tal lahti teha. Tuli välja , et see, mi soli enne sisse keeratav on nüüd sisse vajutatav. Peale vaasi, mis katki läks on nüüd veskarit ühendav osa ka parses. Tom kohe et seda saab ju ikka kasutada. Ma siis et kuidas, see on ju katski. Ta et lükkad lihsatlt osa sisse keeramise asemel, saab ju.
No mida vittu, see veskar on aevalt pool aastat vastu pidanud ja juba ribadeks. Ma ütlesin talle alguses, et see tuleb pesta ja lahti vōtta peale igat kasutamist. Aga minu/meie oma oli vesi sees, kinni keeratult kaks kuud vōi midagi sinnakanti nurgas. Ma olen päris kindel, et see niiskus meie toas ja vesi seal sees tegid oma töö. Tore. Niipalju siis minu veskarist, mille ma pidin koju vōtma ja nautima. Türgist toodud. Fuck,fuck,fuck. Tuju vōttis nii lörri, mega lörri noh. Ma vist enam ei tahagi veskarit täna. Stress on nii raske!!!!! Fuck it aaaalll!!!!

Uudised

2010-03-29T07:33:00.001-07:00

Alustasin siis eelmine esmaspäev keemilise dieediga. Kolm päeva nälga ja siis 4 päeva söö normaalselt, aga mitte liiga aplaks minnes. Aga noh...pole midagi muud teha kui süüs, nii et ma ei imesta kui ma pole midagi kaotanud.
Ei ole veel kaalule astunud, aga oleks pidanud täna. Kuna polnud vajalikke asju kodus...siis ei saa tänase dieedinädalaga veel alustada, pean homseni ootama. Ah well, ma loodan et suudan midagi ika kaalus alla vōtta. Pean ise trenni tegema. Ōnneks nädala pärast hakame vōrguga kaks korda nädalas tegema, sest on vaja finaaliks valmistuda. Keep the faith man!

Ja mis kōige olulisem, ma lasen endale tattoo teha!!!!! Käisin eelmine nädal Billinghamis, kus Tomi vend lasi endale teha ja nad ütlesid, et disainivad mulle paar ja et ma hüppaks vahepeal läbi ja annaks nendele veel paar kodus välja prinditud joonist ja nad saavad kokku kombineerida. Kui äge see veel on.
Must-hall muidugi tuleb tattoo. Ja mōtlesin teha haldja...lihtsa, ei midagi suurt. Ja abaluu peale ja natuke kaelale kui ulatud..vist on abaluu, see kaelast all pool veits, küljel? Anyway...yay!! ma loodan ,et tuleb midgai head. Surfan täna veel netis ja uurin pilte , ehk leian midagi , mis väga meeldib. Tegemine maksab tunni kaupa, oleneb kui kiiresti tehtud saab. Tund on £ 40, mis pole liiga ulme, osad kohad vōtavad £70 ja nii. Paar tundi peaks minema, loodan ,et mitte rohkem. Ei pidavat väga valus ka olema, lihtsalt et ui kaelale, siis on veits hell.
Ja plaan on...ainut plaan. Värvida oma juuksed blondiks..nagu mitte kuseblond, vaid selline hallikas ja paar musta triipi sees ja paar kollasemat triipu....aga ma ei tea mis see mulle maksma läheb ,ni et see on ainult idée esialgu. Ma olen nii tüdinud tumedatest värvidest. Tom muidugi arvab, et tume sobib mulle megahästi.

What Philis did next...

2010-03-29T07:22:00.000-07:00

Need lood ei saa vist kunagi otsa, ikka tuleb juurde mille yle vaitkselt vuntsi irvitada.
Oli vist neljapäev vōi midagi sellist...koristasime parasjagu söögiruumi, tavaliselt viimane asi enne minekut. Philis vōtab siis uhiuue pesulapi paist välja kuivatab laua ära....natuke aega läheb mööda ja ma näen seda sama lappi prugikotis. Ma oleks peaaegu midagi öelnud, aga ei tahtnud ta peale vihast pursata, aga oleks pidanud. Mismōttes viskame ära üks kord kasutatud korraliku lapi, mida vōib veel pesumasinas ka pesta. Temaga ei ole kohe kindlasti kōik katuse all. Ja ma veel hoidsin silma tal peal, et mida ta kavatseb selle lapiga teha. Sahkerdas veits ringi küll kui ma vaatasin. Hihi. Ootame siis järgmist trikki, firma kulul.

Vol 2 .
Ei mäleta mispäev oli, aga ruum oli sama-teeruum. Ma koristasin vetsusid ja vahepeal kööki ka..ja mida ma näen...müstiliselt on servale tekkinud kohviga täidetud kruus. Hmmm...kelle oma see küll olla vōiks...muidugi Philis. Ta oli endale vahepeal vet keetnud ja kohvi teinud ja kui mina ei vaadanud, rüüpas kiirelt. Grrrrr...me ei tulnud siia kohvitama. Ja pealegi ainult 2 tundi, mis lōunast me siin räägime. Aeg on raha!! Ma siis meelega vaatasin eemale...ja järgmine hetk oli tass peaaegu tühi. Tähendab, ta oli jōudnud veel vaikselt rüübata. Ega ta minu nähes ei julge, siis kui ma ei vaata, siis. That cheehy buger! It’s like..hahaaaa you twat , you can’t see me drinking cofe. And i’m like...hahaaa i can , you git!
Stay tooned.

ma teadsin, aga ei teadnud.

2010-03-20T08:02:00.001-07:00

Vōin südamerahuga tunnistada, et ta ei hiilinud välja. Tom arvas, et mul on järgmine päev töö ja ta ei tahtnud mind üles ajada. Ta tuli see ōhtu vara koju, sest jäi neljast pindist purju, naer. Ja rääkisime, et miks ta ei helistanud vōi midagi....ja ta tundis ennast nii halvasti, kui ma ütlesin :”tomorrow is Saturday.” Jōudis kohale, et ma ei tööta laupäeviti. Damit. Olin siiski ta peale veits pahane, aga andsin talle andeks. Aga ma peaks mōnikord teda filmima, kui ta veits vindine, väga totralt naljakas..nagu laksu all..hakkab lambist asjade peale naerma.

Mida mehed mōtlevad?

2010-03-19T16:44:00.000-07:00

Su poiss tuleb töölt koju, kallistab sind, sina pool unes...vōtab tööriided seljast ja läheb alla korrusele. Kui sina lōpuks üles ärad ja alla lähed, on kōik vaikne, kedagi poleks nagu koduski.
Nathaniel ja Jonny on kodus, sest nende toas on hääled. Sinu esimene arvamus on, et Thomas on ka seal, mängib oma mange..aga ei. Siis otsid sa tema jopet, et äkki ta läks korra välja-aga ta ju ei läheks ilma minuta, aga samas ma magasin. Ja tema jope pole seal, kus tavaliselt.ja see pole ka teie magamistoas, kuhu ta vahel selle lohakalt viskab. Nathaniel ütles hiljem, et ta oli läinud pubisse dannyga. Esimene vastus oli et.... tore. Muidugi olin ma pahane ja solvunud, aga kui ma natuke seedisin-las ta siis olla, saab minust natuke rahu. Üks mōte oli ka ,et lähen siis järgi talle, et ma tahan ka lōbutseda, sest mul homme tööd ei ole, aga siiski ei.
Miks otsustab sinu poiss minna sōbraga välja, samal ajal kui sina magad, sind üles äratamata vōi midagi mainimata....helistamata, et kuule beib ma olen dannyga väljas ma ei taht sind üles ajada, loodan et sa ei pahanda? Hiilis ta lihtsalt minema, lotuses, et ma kaasa ei tule??? Vōi sest eelmine kord pidime minu pärast koju varem minema, sest mul oli töö järgmine päev..ja seekord tahtis ta lihtsalt end kauem nautida? Vōi sellepärast , et ma tegin komenti tema joomise kohta, et ära rohkem vōta?
Ma ei saa aru mida mōelda...ma olen mōttes lolliks minemas...i mean oli see tōesti sellepärast et ta tōesti ei tahtnud mind äratada siirusest et ma olen väsinud...ja danny helistas viimasel minutil?
Kas ma siis tōesti ei usalda teda ikka veel, et paranoiat peksan. Mida mehed mōtlevad ,.....when something goes down and your girl is out...

raha,raha,raha.

2010-03-12T13:47:00.000-08:00

piZZZZZZAAAAAAA!!!! Täna saab pizzat, mhmhmmmmmm. Tom sai palka täna ja me sööme pizzat.
Jam is lahe asi veel ,et eile käisin esimest korda Makros..megalahe pood, see on mōeldud suurfirmadele, et nad saavad sealt osta kastide kaupa kaupa, mitte üksikult. Telekad jas vidinad on soodsamad+vat, aga siiski. Ja see kommikoridor...damit..suu jookseb vet. Terve pikk ja kōrge riiul kummikomme, pulgakomme, nätse ja muud head paremat täis....vastasriiul oli shokolaadi päralt. Muidugi ei suutnud ma vastu panna ja ostsin 36se paki kitkat carameli :D ma tean ma olen bad, aga see kestab kaua. Ja ostsin venus vibrance ka, megahea, testitin ära..saad seinale kleepida ja puha ja shiletis saad karbikesse panna, et kohe vōtta. Nagu laiskvorstidele mōeldud. Tom ostis kaks pakki Bubbaloo nätsu, sest ta lihtsalt ei suutnud valida, mida vōtta. Seda kommiriiulit vahtides kais tal lapsepōli slime eest läbi,et mida ta siis tarbis, ja seal oli kōike seda....täielik otsustusvōimetus. Mhmh. Teate küll kuidas käsi kraabib ühte karpi ,silm vahib teist ja sülg jookseb peatamatult kujutlusvōimest, mis tundub nii reaalne. Tahan seda ja seda..ahhh ja seda ka,,mmmh..ei suuda otsustada, aga midagi peab ju vōtma. On täiesti vōimalik kulutada seal terve varandus kui pea kaotad. Vaatad küll, et odavam ,aga unustad vat lisada.
Ahjaa, ma ei suuda ära itsitada, mida Thomas tegi ,kui me maksma läksime. Asi on selles, et seal poes shopata ,pead sa makro kaarti omama, ja me laenasime Julie oma. Ja kuna Julie on naine ja mina ka ,siis mina sain kaardi. Ja kui me maksma läksime ,siis ma ütleisn tomile, et kas sa tahad kaarti, sest sa maksa, ta ei ei...see on ju SINU kaart, SINA oled kaardi omanik...nii naljakas oli kuidas ta seda korrutas. Muutis asja veel kahtlasemaks. Ja kui ta maksma hakkas, siis ta veel pani ,et mu nōbu saab küll nüüd rahul olema....mul kais mōttest läbi et mida sa ajad..üritad usutav näida vōi? Ära parem ütle midagi ja teeme asja kiirelt ära. Naljakas.
Ja uudis kōigile, et ma ostsin lennupiletid ära...MA TULEN KOJU TAGASI 14 MAI!!!

GRRRRRRR!!!!!!!!!

2010-03-11T09:11:00.001-08:00

Grrrr, kuradi koleeg ikka küll nii viha ajab keema. No ma saan aru et jah oled vaimse puudega küll, aga no kurat kui koristaja tööd ei suuda ka korralikult teha ,siis mida veel. LAHTI LASTAAA!!!!!
Minu töö on teha alumine poekorrus ja Filis’i teha on ülemine korus, mis on mingi poole väiksem...ahjaa, plus vahepealne trepp. No kui raske saab see olla, mh? Tundub ,et mitten ii lihtne.
Siit see tuleb....hommikul peame ennast sisse signima telefoni kaudu ja läheb koristamine lahti. Kuskil tund mööda ja Filis tuleb alla minu osa niiöelda üle vaatama, tavaliselt hakkab ta peegleid tegema. Mida ,mida...see pole sinu teha, sorry leia midagi muud-karjub mu mōte. Mul on veel aega neid teha küll ja küll , pole lihtsalt seal maal veel ja tema tuleb oma lapikesega ja jätab triibud peale...grrrrrr! kui sa tahad aidata, siis aita, aga mitte ära sitta minu tööd. Ta ei suuda oma korrustki teha korralikult , jätab meeste riietusruumides ja peeglitele triibud peale.
Ja mis oli päris near üks päev oli see, et igal töötajal on oma väike kapike kuhu nad oma asjad saavad panna ja need käivad vōtmetega kinni...üks kapp oli aga lahti jäetud aga seal olid asjad see ja kōige ees oli juuksegeel Garnieri oma...ja ma siis sehkeldan oma asjadega-Filis vōtab geeli oma kätte , keerab kaane lahti ja nuusutab. Minu näoilmet oleks vōinud see hetk tōlgendada: “ mida sa teeeeddd!!!! Sa ei käpi teiste asju, isegi , kui kapp on lahti. Niii närvi ajas.
Täna oli ka lahe...haarasin prügikoti, et see ära viia alla...ja mida ma näen ,jälle. Täiesti korralikud lapid on ära visatud..paar korda ehk kasutatud. Ma olen talle öelnud, et neid ei ole vaja ära visata ja vastus mis ma täna selle küsimuse peale sain on et ....ei need peab ära viskama, et Julie ütles et peab (Julie on meie tööandja). Whaaataaafuuuck!!!! Mis soga sa ajad naine...ega need paberist tehtud pole, et ühekordseks kasutamiseks ainult. Raiskad firma raha.
Ahjaa, iga päev nüüd käin korra ja vaatan ta töö ka üle, kui ta köögis sehkeldab ja koristab...ja mida ma iga kord näen, peeglitel triibud peal, tolm vōtmata, sealt kust peaks. Ja Nazia, keda ma nüüd asendan, ütles veel enne ära minekut, et näete te peate siit ka tolmu vōtma ja nii naa....ja ta ikka ei tee seda. Ma saan aru ,et ta ei saa aru , aga no. Täna siis vōtsin julguse kokku ja kōsisin, et kas tegib meeste riietusruumid, ta et jaa...mina siis vastu ,et polnud korralikult tehtud, triibud olid peeglite peale ja tolm oli vōtmata. Filis:”kas sa tegid ära?” jah tegin , aga ma ei saa seda tegema jäädagi,. Kontrolli siis topelt üle , et kindel olla vōi midagi.. jajah. Ma olen kindel ,et kui ma homme lähen on samad lood . grrrrrrrr!!!!

welcome to relationships.

2010-03-05T12:02:00.000-08:00

Täna, polnud just kōige parem päev. Algas siirdiselt, sest me olime Danny pool pokkeirt mängimas ja ilma märjukeseta ei saa ju.
Koju jōudes olime mōlemad mega väsinud aga heas tujus. Arvasin ,et ehk juhtub täna midagi ja mul oli ōigus. Käisin korra üleval ja panin öösärgi selga, et magama minna, aga toterdain veel korra alla-tahtsin tomi kallistada. Ma ei mäeta mille peale ma seda ütleisn, aga ma ütlesin, et kallista mind siis täna palju- ma olin veits kurb. Siis läksime korra kööki ja läks lahti jälle, tüli. Sellest, et ma olen liiga pushi ja et ma pean relaxima. Et ta on mulle toeks , aga ma ei näe seda lihtsalt. Ta sponib mind unes küll, aga see on raske, sest käsi sureb ära jne. Mina lōpetasin jälle nuttes ja tema vihasena. Juba teine öö millal ta all magas. Jonny tuli alla just siis kui tülitsesime...ja lahkusin köögist talle välja järele. Jonny läks suitsule, ma nuttes siis et , kas ma saaks kalli. Ja ta rääkis, et me peame kaine peaga rääkima järgmine päev, asjad selgeks. Welcome to relationships. Ma läksin üles ja miljon asjas olimu peas kinni, hakkasin endaga rääkima ,et selgusele jōuda, mida ma jälle valesti teen. Jäin vist magama, sest ärkasin hommikul kellahelina peale, ilma Tomita minu kärval. Sain aru siis ,et ta magas jälle all. Ja tundus, et ma olen ikka veel siidri mōju all...pohmakas. tore,tore tööle pohmakaga. Thatsin kaks korda roopi panna tool, aga suutsin ennast kokku vōtta. Tööle minnes vahtisin ainult maha ja mōte oli nagu unes. Ma ei suutnud millelegi mule mōelda kui et miks midagi ei toimi, kōik läheb valesti, miks me tülitseme nii tihti. Kas see on tōesti lōpp, sest see mōte tuleb mulle pähe küll mōnikord. Ma ei taha, ei taha, aga ma ei tea mida teha, kuidas reageerida. Need tülid ei tundu lahenevat. Räägime küll, aga need korduvad . Alati palub ta vabandust, et sorry, et ma selline ashole olen kohati, ma tean. See kurat ei lahenda midagi, ma tahan vastuseid...ma ei suuda enam tülitseda.
Hiljem üles ärgates(magasin peale tööd 4 tundi) sain tomilt sōnumi: hey babe. I’m still sorry for last night.im not really shure what came over me. Just hope you will accept my apology and forgive me. I love you baby, and i always will xxx
Ma tahan et kōik korras oleks, aga ma ei tea mida teha. Ma ei taha talle lihtsalt andestada, ma tahan et see lahendatud saaks, et meil ei oleks enam selle teemal pisaraid. Ma lihtsalt tahan ōnnelik olla, armastatud ja armastada .Kas seda on liiga palju palutud?

Elu on teater, ja mina kuulun ka sinna!

2010-03-02T10:10:00.000-08:00

Tänane ei ole just väga eriline päev. Sama igav nagu alati, aga vähemalt ei pidanud ma täna tööle minema, sain kauem magada. Mmmmmm....mōnud. sain umbes tund aega tagasi teada, et näidend, kuhu kandideerisin...SAIN OSA!!!!! Ma olen omadega taevas ja mega ōnnelik enda üle, et ma suutsin midagi sellist korda saata. Ma poleks kunagi uskunud, et ma selle osa saan. Et ma nii julge olen...samas ma sisimas mängisin egomanjakki. Nüüd pean ulmeliselt palju ingliskeelset texti pähe saama, sest see on üks juhtivaid osi, minu arust. Aga ma saan sellega hakkama, pean saama. Ma pole kunagi midagi sellist teinud ja ma pean läbi lööma oma hirmudest ja ebakindlusest. Seda me veel ei tea, kas Thomas ka osa sai, aga ma nii loodan et ta saab. Hoiame pöialt!

Evil i tell ya, evil...

2010-02-27T13:47:00.001-08:00

No türa se kuradi Sky box... ei vōi tööle minna noh. Mida f***’i. Mul ei ole midagi paremat teha kui tühja passida ja tomi koju oodata, ja siis ei saa ka telekat vaadata. Grrrrrrrrr!!!! Ma ei saa aru, kas siis pööningul on liiga külm et kiilub kinni vōi on asi milleski muus. Selle kuradi plastikkarbi pärast ma ei saa vaadata pinapple dancestudiot. Lemmik,lemmik. Tahaks terve toa täis ropendada, aga ma ei saa liiga sündsusetu ka näida-pagan. Ootame siis kuna ta kavatseb üles soendada.
Aga tegelikult see Sky Box on mega hea asi, mul on mingi miljon kanalit rohkem kui kodus . Ma saan pausida kui vaja ja kerida, Sky anytime vaadata. Mega hää. Aga no pice of shit hakka tööööleee!!!

mōni päev kohe on hea, huh!

2010-02-27T13:39:00.000-08:00

Lady’s & gents...mul ei ole täisid. Vähemalt mitte praegu nagu doctor arvas. Tom kammis mul terve pea läbi eile selle spets kammiga ja ei midagi..foooh, thant god! Mul hakkas pea sügelema paljast mōttest. Tead küll kui millelegi pinksalt mōtled, siis tunned ,et ongi nii.
Halb on aga see, et mu psoriaas silmade umber ja kaelal vōtab kurjalt vōimust ja mu lei ole hetkel raha , et retsepte, miss ain välja osta. Sain tabletid selja jaoks ja kreemi silmade jaoks. Jep, mu selg on ka veits lombakas. Pole väga hull, aga peale trenne valutab ja annab tunda.
Tänasest rääkides, ME VōITSIMEEEE!!!!! Mida fakkkki, nii hea meel oli..ja arvake ära , ma mängisin mega hästi ja servid olid head ja ma ei ehitanud, vaid mōtlesin- minu puhul on see haruldane. Täna oli vist üks nendest headest päevadest kus enamus asju tuleb välja. Hommik algas küll sitasi: küll ei saanud pallile pihta ja served ei tulnud ja soojendust oli üldse kühvliga visata...aga lōpp hea kōik hea. Mängisime väga raskete vastaste vastu, aga me treenisime ka kōvasti. Enne mängu vaatasime vastaste mängu videot ja harjutasime just neid kohti ja serve sinna, kus vastaste nōrgad kohad, ja töötas. Finaal on Londonis, juhuuuuu. Mitte , et mul ega oleks ringi käia, aga paar klōpsu saab ikka ära teha ja öelda, et olen nüüd lōpuks jala londonisse ka sisse saanud.

NB. Ajhaa ja veel üks pisiasi, i fucked up my elbow , again. Ei saa hästi liigutada ja ja tundub ,et very ei käi sellepärast hästi ringi, sest tundub nagu käelaba oleks paisunud. Jaa, hea. Blokiga läks nagu eelminegi kord. Ei paranenud vist korralikult ära. Ōnneks see kōik toimus viimases setis.

Täikollid?

2010-02-26T10:41:00.000-08:00

Tere dr, Hall, mul oleks vaja mu psoriaasi jaoks rohtu, sest eelmine sai otsa. Silmade umber on ja kukla peal. Pea ilgelt sügeleb!!!
Dr. Vaatas oma lambikesega ja vastus oli et ....”mnjaa, mhmh, mulle tundub et sul on peatäid”.
Midaaaaa!!!!!! Mida fakki, kust ma need sain. Ōōōōōō mingid elajad roomavad mu peas.
Tuli välja et ma vōisin need ükskōik kust saada, liigub ringi hetkel siin laste seal. Aga ma ei puutu ju lastega kokku. Vōib ka täiskasvanutel olla.
Järgmine asi oli et maybe Tom. Nii et pean ta üle tsekkama, vōib olla oleme mōlemad täikollid?

Neljapäeval naerukramp

2010-02-26T10:32:00.000-08:00

Huuh, neljapäev oli crazy ma ütlen. Trenn oli surmav, aga hea. Aga sellegipoolest ei saanud ma millegagi hakkama, polnud minu päev-jälle. Ma ei saa aru ,miks ei vōiks ma rohkem stabiilsem olla kui asi puudutab mängimist. Mōni päev on hea ja teine jälle totaale failure. Igatahes peale trenni läksime Danny poole bokerit mängima. Hullult sai nalja, no niii niiii niii palju. Üks hetk ei olnud tegelikult midagi naljakat, aga ma naersin ennast pōrandale. Juhtub siis, kui midagi väääga väääga naljakat juhtub. Minu puhul oli liht üleväsimus ja palju ennenaermist . Kōik arvasid, et ma olen aru kaotanud, aga nope.

Ma pole nii ammu niimoodi naernud- ma armastan naerda!

Teater ja rassism.

2010-02-26T10:20:00.000-08:00

Eile käisin näidendisse kandideerimas. Hullult kartsin ja nägu läks punaseks iga vale sōna peale..ōōō. Aga lōpuks sain kiituse, et Rochardi arust olen hea, aga pean oma enesekindluse kallal töötama. Ta andis meile käsikirjad ja me peame järgmiseks nädalaks ära ōppima mōned kohad ja siis uuesti näitlema...tal siis vōrdlusmoment. Aga vähemalt ma ei sakki nagu ma arvasin. Ta ütles veel seda, et kui ma saaks oma enesekindluse paika ,siis :”you could nail it”.
Sōitsime sealt ära megahea tundega. Peatasime footi all ja teiselpool teed ootasid kaks musta meest, et üle tee minna. Ma ei mäleta, aga nad vist kōndisid seimese vahe punasega.
Meil olid autoaknad natuke lahti ja hea tuju möllas, aga Tom oli veits häiritud nendest mustadest meestest , kuna nad vist tahtsid meie eest ka läbi joosta punase tulega ja pani siis kōva häälega: “ migh aswell cross the road now it’s black!!!” !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! irwwwww, ma purskasin naerma nii et tatti lenda, ja siis sai tema ka aru, mida ta just oli öelnud....pffffhhhaaaaahahaaa!!!!!! rasist Tom oled :D:D:D:D nädala nail noh. Heaaaaaaa Edward (Y)

THE Red Phone Booth!!!!!

2010-02-23T12:27:00.000-08:00

Sellest peale, kui ma Inglismaale tulin ma tahtsin pilti teha punasest oldschool inglise telefoniputkast, aga pole ōnnestunud kuni tänaseni. Juhuuuuu, lōpuks sain ära nähtud ja ilmselt lähen tagasi. Tr eeningukaaslane juhtus sealt mööda sōitma ja poetas mulle vihje. Täna siis käisime Tomiga ära ja sain paar pilti ka tehtud. Mitte pro kvaliteet, aga kvantiteet on hindamatu. Ōhkas vanaduse hōngu jam is kōige parem , töövōimaline. Kui sagelis sa seda näed!? Uks käis küll kuradima raskelt. Tagasi vaadates , ja seda punapunast telefoniputkat mäletades vōn ma öelda: "now i believe this is all happening !”

Tagasi tukamanniks.

2010-02-23T12:15:00.000-08:00

Mōtlesin ükspäev liktsalt, et teeks midagi uut oma juustega. Nii kaua nad sorakil olnud. Megaidee tuli järsku, teeks sirge tuka. Aga mida kuradit, kamm jäi juustesse kinni, enne kui jōudsin kaugemale. Pagan.
Sirvisin enne netis programme, et vaadata, kuidas mulle see tukk sobib, aga lōpuks otsustasin ikkagi kōhutunde järgi minna. Kui mööda ma ikka panna saa, ja kui panengi ,siis saab ju alati juuksed üles panna.
Tulemus oli päris chool, just see mida ma ootasin, jeeha! –Aga nüüd oli uut juuskevärvi ka vaja, aga millist. Piimashokolaadipruun, jepjep. Ja roosad triibud-yesyes!! Töölt tulles sōitsin linnast läbi ja ostsin värvi ära. Pakk oli pealtnäha väga usaldusväärne ja paljutōotav, just see mida ma vajasin. Roosa triibuvärvi sai ka, mitten ii nagu Eestis, et otsid pool ilma läbi , aga ei midagi.
Julie oli nōus mu juuksed värvima ja triibutama. Kartsin küll, et ma hakkan raudselt ōpetama, aga suutin oma suud veits koomale hoida. Ema sōnad tulid meelde..”see on viimane kord ,kui ma sulle midagi ōmblen!”. Heh, jep...kunagi polnud tegelt viimane, sest ta leidis vist alati koha ,et andestada viimane kord ja teha veel üks ōmblustöö. Aitähh ema!!
Igatahes värvimise lōpptulemus..trrrrrrrrrrrrrrr...ei olnud üldse see mdia ma olin valmis oma rätiku alt välja tōmbama. Ōhhh, üldse mitte see mida olin oodanud nii ärevalt. Roosad triibud olid selle värvi peal jäänud punased ja see magus shokolaadipruun oli midagi muud kui seda. Kurat noh. Aga ma olen sellega ära harjunud ja nüüd on juba päris ilus, eriti kui ma juuksed ära sirgendan, mida ma olin algplaanis mōelnud teha. Tukk paistab siis parem. See olengi uus mina.

Uups,sorry.

2010-02-23T01:52:00.000-08:00

Thomas läks täna tööle varavara hommikul 6.00. Tōusis muidugi varem, kuigi vooidts välja ei saanud. Tal on väga raske varem eelmine ōhtu magama jääda. Ta oli vääääga sitas tujus sellepärast.
Mina aga tōusin ka täna hommikul vara. Ma lihtsalt ei suutnud enam voodis sahistada, ...i need to peeeeee!!! -See oli alapealkiri. Ja ma ei mäletanud, et Tom oleks mulle head aega musi andnud, ilmselgelt mitte siis. Buhuuuu. Tahtsin Juliele veel näidata Tristani pilte, aga nett ei läinud tööle ,nii et see jäi ka ära. Damit.
Nüüd istun siin elutoas, jälle üksi, kōht ube ja röstsaia täi...mmmm. Tahaks täiega midagi magusat, agar aha pole, et midagi osta. Aaaaga, ma näppasin Tippy maiustustest kaks shoksi, uups.Aga psssst, keegi ei tohi teada ;).

Varajased hommikud

2010-02-21T06:28:00.001-08:00

Huuh, tänane päev oli nii väsitav. Hommikul tōusin üles mōttega, et moosin Tomi ennast tööle viima. Siiski ma seda ei teinud ja punnitasin ennast voodist jalg käe haaval välja.
Igal hommikul on selline tunne , et astun teki alt otse välja talvesse. Prrrrr. Alla korrusele, paar ampsu ja ratas kuurist tolmu alt välja.
Kohutav ratas muide, pidevalt on selline tunne et kumm on tühi ja rattas on tiba kaheksas. Nagu kuradi enda seljas ratsutan hommikuti. Ok,ok ,tegelt nii hull pole, aga jalad väsitab küll jubedalt ära. Aga vähemalt kintsud saavad toonust juurde. Täna jälle varem magama, äratus on 6:40......grrr, it pisses me off!

Dubstep murrab biiti.

2010-01-09T14:38:00.000-08:00

Pole juba pikka aega tantsimas käinud, rääkimata klubis. Huupaa, ta seekord oli see päev. Otsustasime minna Jonnyga koos klubisse Middlesborough’s. Dubstep. Uus suund Inglismaal. John viskas meid ära. Pidime Jonnyga kokku saama klubi ees. Enne ōigesse klubisse minekut käisime ühest teisest läbi ,et paar drinki vōtta. Kui me lōpuks klubisse saime, oli suureks avastusesk et sissepääs maksis £8 (vist). Muusika oli ok, mulle uus...poisid muidugi kohe puusad tööle. Suundusime baari poole, aga ma ei suutnud otsustada, mis drink vōtta. Nagu oinas laua taga. Otsustasin lōpuks sex on the beach kasuks. Päris hea, mahlane, ei laksi.
Ma ei saanud ennast kuidagi lahti, et mōned tantsuliigutused maha saaks. Aga kui käima sain ,siis ei saanud enam pidama. Olin küll vesine nagu bassein, aga mis sellest , mind ei huvitanud, liiga hea oli tantsida ja keegi ei vaadanud imelikult , kui sa paar väga rütmist mööda ja veidrat liigutust maha panid. Kedagi ei kottinud, sest mulle tundus et pooled inimesed olid nagunii purjus vōi laksu all. Jonny kaasa arvatud. Ja see dubstep on ka selline muusika, mis selle kōrvale absoluutselt sobib: nagu trumb’n’base, aga rohkem bassi ja parem biidi voolavus. Saime paar rajut grupipilti ka tehtud, aga kahjuks Unustas Thomas taxiga koju tulle oma telefoni autosse ja arvatavasti varastati see järgmise sisseistuja poolt.
Üleüldiselt mega ōhtu. Jonny on megaōnnelik, et ma olen sellest muusikast huvitatud...ainuke selles peres vist. Järgmine kord crashime mōnesse suuremasse klubisse Leidsis.

Armastus on ōhus ja kōhus.

2010-01-09T14:13:00.000-08:00

Reede ōhtu ja meie Thomasiga üksi kodus. Tom tegi söögi jam mm, kui hea see oli. Mina panin selga oma mega ilusa liibuva kleidi ja tema terve ülikonna. Muidugi minu kostüümist ei puudunud korralik meik. Juuksed sirgendasin ja lasin valla-Talle meldis. Ka tema nägi nii kena välja.
Tom tōmbas tooli minu jaoks laua alt välja ja aitas nagu tshentermen mu istuma. Vein ja hōrgutav söök. Mida veel paremat tahta ühe ideaalse kohtingu jaoks? Ideaalne mees kōige selle sees. Ma ei saanud oma silmi temalt ära. Täiesti, üdini armunud...seda oli silmadest näha, särasid nagu tähed. Tema, saades aru, et ma teda vaatan, naeratas armsalt ja sukeldus mu silmaddesse. Küll mitte pikalt, aga piisavalt, et oma kiindumust ja rōōmu kinnitada. Ja mōelda vaid, et ta tegi selle ōhtusöögi täiesti ise. Mees kes kokkab, on ōrn ja samas piisavalt mees.Laulab ja tantsib. Uuhuuuuuuh. Prrrr .
Laotasin teki pōrandale ja me vaatasime üksteise kaisus filmi “Notebooke”. Muidugi oli seal ka popcorn ja springles ja veel natuke veini. Kui hea see kōik oli. Me nutsime koos ja vaikisime koos. Musi ja kaisutus. Armastus ōhus ja kōhus ;)

Tippy loves to drive.

2009-12-14T09:30:00.000-08:00

Muidugi polnud koer see,kes roolis oli, aga kui Thomas hakkas mind tööle ära viskama, ei suutnud Tippy oma kimbatust tagasi hoida ja jooksis välisuksest välja. No mis siis ikka, Tippy tuli kaasa. Oli tegemist ,et ta ennast autoistleme saaks . Lōpuks. Hakkasime siis sōitma ja milline kōrvade kikkitamine lahti läks. Talle meeldib väga autos sōita, sest talle meeldib ringi vaadata ja ümbrust nautida. Küll ta loksus ühelt küljelt teisele ja tahtis eesistmele tulla. Naljakas, aga tore.

Kaua nägemata Tippy.mhmh

2009-12-14T09:23:00.000-08:00

Ilus päiksline päev ja arvasime Tomiga ,et oleks hea minna niisama jalutama. Tippy tahtis muidgi kaasa tulla jam is seal ikka, eks siis vaatame kui kaugele ta meiega tuleb. Ta polnud kaua kaua pikalt jalutamas käinud. Kunagi külla, aga mitte kui ta vanemaks jäi. Vōtsime ta siis kaasa ja läksime läbi taga aia parki. Me olime juba siis imestusest silmad punni ajanud, kui ta tuli meiega pea pargi poole tee peale. See oleks tavaliselt olnud see hetk kui ta tavaliselt tagasi keeras ja kodu poole punnu pani, aga ei . Mängisin temaga natuke tagasajamist ja ta pükkas ringi ja mängis kaasa. Pagan küll Tippy milline vōitleja. Hakkasime tee lōppu jōudma ja pidime talle rihma kaela panema, et teed ületada ja pargi poole jalutada. Ta kōndis rahulikult kaasa. Terve tee rääkisime temaga ,et kui tubli ta ikka on . Tema tee kulges peamiselt rohu peal,ehk sellepärast , et ta tagajalad on väga halvas korras ja et rohi ei ole nii kōva käimiseks. Mina muidugi hoidsin rihma, sest noh , naised käivad ju koos. Jōudsime pargini ja hakkasime pargile ringi peale tegema ja lasime koera rihma otsast lahti. Nüüd olime pea kindlad, et ta jookseb minema, salamisi lootes, et mitte...aga ei. Ta jäi truult meiega. Kuna Tippyl oli palav ja ta lōōtsutas arvasime ,et ta kindlasti tahab vett juua, tiigist muidugi. Enne paraja kallakuni jōudmist tegime posu naljakadi pilte ja tippi jooksis ringi, pressis ennast ka minu piltide peale. Selgus ,et ta ei tahtnudki juua, vōi liht tiik ei kōlbanud talle. Tegime tiigile ringi peale ja ta suutis ikka veel omal jalul kōndida. Istusime korraks pingile maha, et ehk ta vajab natuke puhkust ,enne kui kodu poole hakkame minema. Aga ei, ta pani aga edasi ja vaatas meie poole ,et kuhu te jääte. Poolel teel koju vōttsi Tom ta sülle ,sest me ei tahtnud ta jalakesi liialt koormata, aga minuti pärast hakkas ta rabelema ja tahtis maha saada.
Ja ta kōndiski terve tee iseseisvalt. 17-aastane koer, kelle tagajalad on pooleldi halvatud. Milline hero. Teadsime ,et talle meeldib jalutada, aga me ei arvanud ,et ta seda ikka veel teha suudab. Thomas arvab ,et see oli peamiselt sellepärast ,et mina olin ka kaasas. Talle meeldib naiste seltskond väga. Millegipärast ta usaldab meid. Naiste asi ,teate küll ju. Enne, kui oma aiast sisse läsime nägi Tippy ühte teist koera pargis ,kes meie poole jooksis ja siis Tippyl eest jooksis. Ta küll lōōtsutas ja polnud mōtet muretseda ,et ta teisele koerale järgi jookseb, aga kus sa sellega...pani kus tuul järgi ja Thomas pidi ta kinni püüdma. Huuh, küll on alles koer. Milline koer. Koju jōudes andsime talle megamaiuse sellise imelise päeva eest. Ja kes ütles ,et vanadust teeb meid päriselt vanaks. Hing kaalub vanuse üle.

PAUK!! To think i almoast died that day...

2009-12-14T09:03:00.000-08:00

24. OKTOOBER. Kes oleks vōinud arvata, et sellest nädalavahetusest tuleb suur seiklus. Me pidime terve perega lahkuma kuskil kell 12, aga nagu kōiki teades sai 12 kell üks. Pidime sōitma laupäevaks ja pühapäeva hommikul tagasi.
Ōhtul enne minekut kais jagelemine autode pärast, sest alguses pidime mina ja Thomas minema koos Nathanieliga ja Jonathaniga ühe autoga, aga kuna nemad tahtsid Leadsi minna, enne kui koju tulevad, siis ei saanud me nende peale loota. Thomas pidi oma auto ikkagi vōtma ,sest ta pidi pühapäeval kella 5 tööl olema.
Asjad pakitud ja kōigi järele miljon aastat oodatud, uks lahti ja kōik oma autodesse. Toyota corolla: Mina ja Thomas. Woksal: Nat ja Jonny. Hall woksal: John, Julie, Donna ja Lidya.Donna abikaasa ja kolmas perepoeg Luke pidi ise kohale ennast transportima , sest ta tuli otsa töölt. Kuna tomi autol polnud GPRS’i, siis pidime Johni auto taga sōitma, sest me ei teadnud teed. Nathaniel ja Jonny läksid omat teed pidi, sest neil polnud vaja kellegi sabas jōlkuda, plus Natil on raske jalg. Enne maja juurest sōitma hakkamist oli Tomil vaja veel bensukast läbi käia, et paak täis panna. Sōitsime eest bensujaama ära ja siis juba täispaagiga kohtumispunkti, et Johni auto sabas sōita. Reis pidi kestma kuskil 3 tundi. Mōtlesin, et kui muusika autos ja hea seltskond ka , no kui hull see ikka saab olla. Minek polnudki. Laulsime hitte kōva häälega kaasa ja vangutasime pead. Tom aga kirus pidevalt, et kui Johni ees poleks, sōidaks ta kiiremini. Tom on nagu Nat, raske jalaga.
Umbes kolm tundi hiljem

Jōudsime Burminghami.Liiklus oli vōimatu ja kuna autosid oli nii palju ja GPRS hakkas Johni autos segast peksma ,siis keeras ta mitu korda valest kohast ära ja me muidugi pidume järgi sōitma. Kujutage ette Tallinna linna liiklust tipptunnil ...ja korrutage see kolmega. Hullumaja. Autod trügisid igast nurgast vahele ja sabad ei liikunud. Meie eesmärk oli iga hinna eest Johni sabas püsida, sest me ei teadnud ju kuhu minna. Kurat, kurat, kuraaat, olid Tomi sōnad , kui paar autot vahele trügisid ja me enam omasid ei näinud. Ma püüdsin rahulikuks jääda, teda rahustades ja aidates. Peale pikka seiklemist jōudsime sinna, kuhu pideme jōudma: Peteri 40 sünnipäevale ja Jessica 1 sünnipäevale. Parkisime autod taha ja läksime sisse. Kuskil tund aega ametlikku osa ja ilusaid luuletusi ja soove, saime minekut teha hotelli poole. Seekord sōitsime Nati auto järgi. See tōi uusi seiklusi, aga mitten nii suuri nagu enne-suuremaid. Me pidime jōudma hotelli kuskil 5, et seal ennast valmis panna ja tagasi samasse kohta peole sōita. Meie sōit hotelli aga kestis Nati auto taga natukene kauem-jōudsime kohale kuskil 7. Mis sinna vahele mahub on rohkem kui paar valepööret, ummikus istumine, kaks korda peatumine(sest me ei teadnud kus me oleme ja kuhu läheme), Johnile helistamine ja hotelli asukoha küsimine. Esimesest peatumisest saime minema, aga Johni juhised ei viinud meid kuskile ja pidime teist korda peatuma, et uuesti üle küsida. Nat oli juba enne närvipundar ja see ei parandanud olukorda. Lōpuks otsustasime omad meetmed kasutusele vōtta ja omal käel sinna jōuda. Mōni aeg hiljem ,kui oli juba pime: LōPUKS!!! Ōige hotel!!! Thomasi närvis ühtisid Nati omadega ja mina mängisin külma südamega rahustavat supernaist. Tubade vōtmed käes, saime omad asjad ära panna ja veidi puhata, enne minekut.
Ōhtul algas peo osa...disko koos söögilauaga. Arutasime juba varem Donnaga, et mida selga panna ja mina otsustasin siis oma musta kokteilikleidi kasuks, sest Donna pani ka oma kleidi. Otsustasin küll ümber vahetada, kui tantsu osa tuleb, nii ,et vōtsime mōlemad Tomiga vahetusriided kaasa. Kaua me hotellis olla ei saanud. Pidime valma sättima ja minekut tegema, kui tahtsime ōigeks ajaks jōuda. Peole läksime mina ja Thomas koos Natiga...meie Toyota jäi hotelli parklasse. Meie neljakesi läksime ees minema, aga see ei tähendanud , et me enne Johni kohale jōuame,,, ohhh ei. Ummikud,ummikud,ummikud. Mitte mingit viisakust ega suuna näitamist. Lihtsalt julmad vahelepöörded ja liiklusreeglite rikkumised. Nati lōhkemispunkt oli, kui me foori taga istusime ja lōpuks roheline tuli tuli, tegi nat ebaseadusliku manöövri ja sōitis otse ristmikule. Midagi polnud teha, sest kui me oleks sinna sappa foori taha jäänud, oleks me sinna kinni kasvanud. Nat oli vääääga närvis ja vihane ja hüplik. Me olime peole hiljaks jäänud ja hilinesime veel. Keegi autos ei julgenud midagi iitsatada. Tipphetk oli kui keegi meie taga signaali andis... ohsa kurat kus Nat paukus..: “Fuck you ,you fucking ass!!!Here, yeah i’m giving you the finger!!” And hi gave the finger, plenty. Kōigi näod olid nagu kivis imestusest. Vaikus. Pärast suutsin ühe hea killu visata, et kōiki naerma ajada,ōnnestus. Hihi. Suur punt muslemi naisi läks üle tee ja mina seepeale:”Looke,the assasins.” Sest nad kannavad musta ja nende nägu on kaetud peale silmade. Thomas:” Whaaat! Rasist :D!” Aga vähemalt kōik naersid, Nat kaasa arvatud. Jōudsime siis lōpuks suure trügimise peale peole. Kōik olid juba kohal ja meie suundusime otse söögilaua poole. Mhmmmm, milline valik. Salatid, lihasuupisted, mahlane küpsetatud kana, saiakesed jkm. Mugisin kahe suupolega head ja paremat. Taldrikud olid üle kuhjatud ja jalad vedasid mind nüüd tantsusaali, kus muusikal polnud väga vigagi. Ebakindel tunne oli selles kokteilikleidis ja kingades. Ma nägin kena välja, aga pilgud panid mind kōhklema.Istusin omade juurde maha ja nōksutasin ōlgu rütmi saatel. Donna nägi nii kena välja oma kleidikeses. Selline lilleline kleit ja sinised kingad. Muahh Donna, milline naine. Alguses ma ei saanud ennast käima. Thomas ja Luke tantsisid pea aegu terve ōhtu. Huuh, kuidas Thomas higistas, nagu siga passeinis. No tōesti, nagu teine mina. Luke tantsib nii choolilt. Natuke teistmoodi, aga mitte liiga imelikult. Thomas seevastu, no seda peab oma silmaga nägema. Spagett tantsupōrandal. Ma olen talle kogu aeg öelnud, et ta on nii paindlik, vaadates tema tantsuliigutusi. Naljakas. Hip-hop tōmbas minu ja lōpuks tantsupōrandale ja sinna ma jäin päris kauaks. Üks selle kolmiku kuulus lugu kōlas üle kolme korra vähemalt. Ja see tants mis sinna juurde kais. No pagan ei saanud istuma jääda. Ma ei tea küll mis selle loo nimi on, aga see goreograafia. Sinna sisse mahtusid ratsa liigutused ōhupanemine” huga,huga,huga” saatel ja näpuga näitamine. Te oleks pidanud nägema kuidas Julie naeris...alatooniga:minu poised. Kōik tantsisid lōpuks, sest Thomas, Luke ja Nat nakatasid Ema mind, Donnat ja Jonnyt. Appi, niiiii naljakas ja lōbus. Thomas ostis mulle paar kolm klaasi siidrit ja muusika tantsitas kōiki. Nat tegi pilte ja Jonny oli piltidel jälle näpud näo ees. Mina surusin ennast ka kaadrisse oma poosetamisega. Paar pilti sain Thomasiga ka. Ahh kui Luke ōhupallid avastas, pani ta need omale rindadeks. Irwww. Pam, no tōesti, ega sa liiale ei lähe oma rinnaoppidega. Thomas muidugi ei saanud seda sinna paika jätta, tema pidi muidugi ka omale ōhupallist rinnad panema. Luke läks ka mänguga kaasa ja pani oma näo Tomi rindadesse. Prrrrr oleks kindlasti olnud see hääl mida Luke oleks teinud kui need päris rinnad oleks olnud ja kui ta egomanjakk oleks. See ōhtu oli väga lōbus ja samas väsitav.
Enne minekut Mina ja Jonny otsustasime, et söögist jäi veel väheks ja küsisime kelneri käest, et kas me vōime kana koju vōtta. See kana oli tōesti imeline. Pakkisime oma plastikklaasid kana täis ja ootasime teisi. Donna vōttis ma fooliumi sees sööki kaasa. Kelner palus, et kas me ehk jätaks talle ka kana alles, aga ma ei ole nii kindle ,et peale teist ringi toidulkrabamist midagi alles jäi :S. Hotelli minekuga polnud mingit probleemi.
Ōhtul hotelitoas trimpasime tsipa veini koos Tomiga, mille ta peolt ostis ja mürasime valgete linade vahel. Mmmm,mōōōōnus. Ei pea millegi pärast muretsema, et linad kortsuvad. Vōid nii palju mässata kui süda lustib.
Hommikul tahtsid kōik hommikusööki ja sellepärast hüppasime korra linnast läbi. Läksime ühte megalahedasse ostukeskusesse. Nägi välja nagu tennisehall. Need,milles saab talvel ka mängida, nagu täispuhutav ōhupallide rida. Leidsim oma kohviku üles, sōime hommikusöögi ära ja hakkasime kodu poole sōitma. Luke jättis kōigiga hüvasti, sest ta pidi tagasi Walesi tööle minema. Nat ja Jonny sōitsid Mantschesteri ja meie ülejäänud kihutasime koju,sest Tom pidi kella 5 tööl tagasi olema. Sinna sōites ei ületanud John kiirust, aga tagasi tulles surus ta gaasi nii kōvasti ,et meil oli tegemist kōvasti ,et ta kannul püsida. Thomasi auto hakkas rappuma kui meie spidomeeter 90 miili tunnis näitas. Päris jube oli isegi kōrval istmel istuda. Thomas oli vääääga närvis, aga püsis kannul. Mina olin eelmisest ōhtust väsinud ja sellepärast ma jäin kogemata magama. Üles ärgates olid Tomi käed rooli külge lukustunud ja muusika oli ta ka vaiksemaks keeranud ise seda märkamata. See oli mark sellest ,kui näris ta tegelikult oli. Peale selle et auto arises nagu ei kunagi varem ,tegi ta ka imelikku vuhina häälatnagu mingi uks oleks kuskilt lahti. Sōitsime edais, sest peatumist ei saanud me endale lubada, aega oli vähe. Proovisin Tomi maha rahustada ja küsisin ka miks ta muusika vaikseks keeras. Ta ei mäletanud. Olime umbes 2 tundi juba sōitnud ja mitte väga kaugel enam kohalejōudmisest. Kui järsku, keset kiirteed...KABUUUUUUUMMMM!!!! “Ohhh faaaackkk!”” Thomasil oli vist küll number 2 püksis...Auto hakkas vibrama, aga tänu kiirele otsustusvōimele suutis Thomas rooli kontrollida ja auto teeäärde juhtuda, sest ta käed olid roolis kinni. Ōnneks oli ka bensiinijaam lähedal. Tōmbasime tee äärde ja läksime autost välja. Täitsa perse kuidas kumm oli lōhkenud. Täiesti puru. Isegi plastic osa kummi taga oli veidi ribadeks. Ma ei taha ette kujutadagi kuidas see ōnnetus oleks juhtunud, kui ta poleks suutnus nii kiiresti tegutseda, auto oleks pöördesse läinud ja me oleks vōinud isegi üle katuse lennata vōi teise auto teele ette jäänud. Tänu jumalale. Thomas asus kohe kummi vahetama ja mina lippasin vestu, sest minu kannatusest oleks varsti saanud teine ōnnetus, mida ma poleks suutnud ära hoida. Huuh, milline kergendus. Vetsust väljudes oli kumm juba vahetatud ja me vōisime kiirelt uuesti kodu poole sōita. Thomas palus emal tööle helistada ja öelda, et ta oli ōnnetuses ja ,et ta jab veidi hiljaks.
Ta jōudis tööle umbes tund hiljem. See nv oli üks suur seiklus.

Iluuisumeistrid veeloigus.

2009-12-04T17:18:00.000-08:00

Laupäev. Mitte midagi ütlev tavaline päev. See oli aga alles algus. Nathaniel mōtles, et läheb uisutama ja muidugi kutsus ta mind kaasa..ja muidugi ütlesin mina jah. Ma polnud nii kaua uisutanud ja miks mitte proovida, kui roostes ma olen. Sōitsime ainult tema ja mina sinna, sest Thomas oli tööl. Poolel teel keeras ilm mega halvaks:sombune ja vihmane. Mitte hea ilm uisutamiseks, sest uisuväli oli väljas, millel polnud katust peal.
Saime lōpuks uisud alla ja waov, mul polnud aimugi ,et Nat nii osav teradel on. Tal olid muidugi omad uisud,sest ta jalad on lihtsalt nii suured, et tal on raske poest uiske leida. Uisuväli oli vääga märg. Ja ma vihkan uduvihma, mis sel hetkel taevast alla kallas, sest mu juuksed lähevad väga ebameeldivalt krussi. Nagu uisuväljadel ikka arvasin ma ullike,et inimesed on kaootilised,aga tegelikult olid asjalood hapumad. Kōik pidid ringis uisutama,et kokkupōrkeid vältida. IGAAAAV! Lōpuks sai asi selgeks. Kōik, kellel oli liiga lōbus, pidid uisuväljalt lahkuma, sest lōbu oli enamasti kiiresti inimeste vahelt läbi patrullimine. Wuhuuuuuuu!!!!!!!!!!!! Mōnus kui tuul su juukseid sasib ja paneb unustama kui märjad su püksid on loikudest läbi sōitmisest ja kui higine sa oled, sest ei tahtnud jopet seljast vōtta. Kōige rohkem oli mul kahju inimestest , kes ei olnud kahev teral nii kindlad. Suur hoog plus kurv vōrdus nende jaoks ksssssshhhh, blump ja märjad riided. Mōnikord ka palju naeru. Eriti hale hakkas ühest tüübist, sest ja maandus terve seljaga suurde loiku.
Meie Natiga nautisime seda, nii et lōpp hea kōik hea.

Häbelik mina puhvetis.

2009-11-27T12:21:00.000-08:00

Lōpuks leidsin tööd ühes hubases kohvikus 20 minuti tee kaugusel minu kodust. Sain selle tiimikaaslase kaudu. Esimene päev oli treeningu päev. Ōppisin kuidas kohvimasinaga toime tulla, teate noh sellised suured mashōnad, nagu topelt ekspressomasin. Ōppisin erinevaid kuumi joke tegema ja oh imet ōppisin nōusid pesema.
Kolm viimast päeva: kolmapäev, neljapäev ja reede olen tööl käinud. Selle töökoha peal lööb minu argus ja ebakindlus kōvasti välja. Peamiselt olen ma nōudepesija..ja nōud ei saa kunagi otsa. Koristan laudasid ja kui aega saan, siis valmistan klientidele joke ja viimased kaks päeva olen ka pidanud tellimusi vōtma..kohutav. Kuna ma ei tea veel menüüd ,sest ma pole viitsinud seda selgeks kodus ōppida, siis on mul tellimuste üleskirjutamisega raskusi. Üks asi mille üle ma alati veidi imestan on see, et kui ma laudadelt nōusid ära korjan, on paljude taldrikud veel pooleldi täis täiesti söödavat toitu. Ja selle kohviku hinnad pole nii odavad, et poolt toitu minema visata. Ma limpsiks viimasegi jäägi ära, kui ma peaks sellist hinda maksma..nagu vase kirikumehe rott. Üks juhtum oli see, et ma pidin kliendile viima diet coca ja klaasi kōrrega. Unustasin(vōi noh ma ju ei teadnud) aga ühe pisi detaili, et tavaliselt tuleb klaasi ka midagi valada..ehk siis pool klaasi valada ja siis kōik lauda viia. Mina aga vōtsin lihtsalt dieet coca, pistsin kōrre sisse ja viisin lauda. UUps. Teine oli see, et klientidele tuli laud katta enne, kui söök lauda viiakse. Lugesin tellimuse pealt välja ,et kaks naist tellisid Panini, ehk siis kahvel ja nuga kahele. Lauas istus aga kolm sōbrannat. Mōtlesin siis olla hullult kaval ja visata mōne nōmedalt naljaka nalja, et teada saada, millised need kaks on, kes midagi söövad. Midagi sellist:” so witsh of you are the Panini girls” Muidugi mōttes kōlas see ideaalselt, aga kui see mu peast lauseks moodustus, oli see midagi sellist:” who...witsh ..mmmm... of you are the Panini girls?” Nad vastasid midagi ,et me ei pea küll ennast paniniks. Mul oli kohutavalt häbi. Kuigi nad naersid, arvasin ma ,et solvasin neid äkki kuidagi. Pöördusin leti poole tagasi, et neile joke valmistada, ise näost nagu pagana krabi. Kui jooke lauda viisin, vabandasi, et ei tahtnud neid solvata. Nemag ,aga ,et eii eii ..me ie vōtnudki seda solvanguna.. fiiiiuuuhhh, pääsenud...ja punane nägu muutus vaikselt tagasi normaalseks.
Aga noh raha on raha ja parem kui mitte midagi. Inimesed on toredad ja väga viisakad. Seltskond on ka normaalne, pole jōudnud veel sisse elada, aga küll jōuab. Eks järgmine nädal näeb, mis saab ,kui ma olen menu ka kodus läbi töötanud.

Halloween.

2009-10-31T13:57:00.000-07:00

Täna on siis Halloween. Thomas pidi ekstra varem üles tōusma ,et mind linna visata, , sest mul oli täna esimene vōrgumäng inglismaal, ja arvata on ,et we kicked their buts. Kolm geimivōitu ja ma sain isegi kaks geimi mängida. Nii lahe oli, aga ma vusserdasin ka korralikult. Imelik asi ,mida ma teada sain, on see ,et meie tiim vōtab vastastiimile süüa kaasa...sest tavaliselt tullakse kaugelt. Imelik. Ja peale selle,et ma mängus vusserdasin , tuli Thomas ka lōpuks vaatama, kui ma juba mängus olin, sest tal algas töö alles kell 2. Pagan , te ei kujuta ette kuidas ma hakkasin närveldama...tavaline asi minu puhul, kui keegi mind vaatab. Püüdsin rahulikuks jääda . Pärast mängu saime veel veits koos olla ja tom viskas mind koju. Ta on ikka veel tool ja tuleb alles kell 10. Seni,kuni Thomas tool oli, käisime mina, Nathaniel ja Jonny STARBUCK’Sis tringitamas. Jah need kruusid, mis meil kapis on , on sealt pändu pandud. Tegelikult kui ma mōtlema hakkan ,siis nad on pee peale kokku näppanud päris mitu asja. :DMina vōtsin choco vanilla, vōi midagi taolist, Nat vōttis mingi cappuchino taolise asja ja Jonny, mingisuguse jäätise mixi. Mega hea oli see minu tohuvapohu. Rääkisime veel Natiga juttu ja sain temast rohkem teada, mitte info mōttes, aga just temast nagu inimesest. Käisime veel paaris poes ja ma astusin ühe poe kingaosakonnast ka läbi, suu vet jooksmas, aga ma ei saa ju endale midgai lubada. Sōitsime tagasi ja minu ülessandeks täna oli teha uuesti AZUUD, mis ongi hetkel veel ahjus. Loodan ,et seekord tuli see ka hästi välja. Seekord tegin rohkem, sest eelmine kord maitses see kōigile nii väga ,et Johnile ei jäänudki...ja ta tegelikult ei tahtnudki.
Halloweeni juurde tagasi tulles, siis umbes pool tundi tagasi läksin mina ukse vastu , mille taga olid väikesed algkooli lapsed kostüümides. Ütlesin neine viisakalt hello ja hakkasin ütlema ,et ägedad kostüümid, kui poole peal sain aru ,et nad ütlevad ise midagi...mingisugune traditsiooniline pikk lause. Kuulasin siis selle hollega lōpuni ja andsin neile kommi. Enne kui ma ukse vastu läksin ,ma kahtlesin küll kaua, et kedagi pole kodus ja ma ei julge minna... istun lihtsalt siin ja ehk lähevad minema...aga ma vōtsin julguse kokku ka läksin vastu oma hirmule. Hetkel istume elutoast ja vaatame telekat, ootame kuna toit valma saab ja kuna Thomas koju tuleb.

Were gonna go SHOOOPIIIIING!!!!!!!

2009-10-29T17:43:00.001-07:00

Teisipäev. Magasime nagu jumal juhatas, ja ärkasime kuskil 12 paiku, otsustades, et nüüd oleks ōige aeg gepardid alla ajada. Kuna H&M ist öeldi, et täna tuleb uus kaup,siis läksime tagasi linna. Plus meil jäi paar poodi vaatamata. Parkisime auto ja maksime 4 tunni eest. Esimene peatus oli muidigi H&M. Suundusin kohe oma lemmikkleidi juurde, et aimu saada, ehk on suurem number uue kaubaga kaasa tunud. Kahjuks mitte! Küsisin veel igaks juhuks üle ,et ehk neil on laos, aga siiski mitte. Suure pettunud näoga lahkusin poest. Pagan,pagan,pagan...see oli ainuke asi, mida ma oleks tahtnud. Pettumus ei möödunud, aga leebus ja juba nägin ma uut nägemust ja uut iha. Mōte liikus kingadele, mis vōik sobida mu lillaka kleidiga. Jalutasime mōōda ride-ja kingapoodidest ...paljudesse astusin sisse ja tirisin Tomi kaasa. Ma olin nagu harakas kullapoes. Igast poest leidsin misagi meelepärast näppimiseks. Kingi aga me ei leidnud, mitte selliseid, nagu ma oleks tahtnud. Lōpuks otsustasime minna Primarki, sest üks Jonathani lahe plus on sealt ostetud. See oli nagu riideloomaaed. Kōik oli pilla palla, aga hinnad olid soodsad. Seal oli mega palju asju. Ma otsisin nüüd juba kindlaid asju: Musti läiivaid liibukaid ja pikka valget pluusi. Mega seksikas. Tuulasin terve poe läbi ja leidsin enanst lōpuks pesu osakonnas, kuhu Thomas parema meelega oma jalga ei tōsta ,sest tal on fantaasiate kontrilli all hoidmisega probleeme, eirti kui ta on kuskil sellises kohas koos minuga. Seal oli palju pesu mida ma tahtsin omada, aga otsustasin ühe paari bokserite kasuks, sest seal peal oli kass...ja meil Tomiga on selline komme omavahel olles looma häälitsusi teha, et oma meeleolu väljendada,,,ja nende bokserite peal on kass( mina teen atvaliselt nurrumine ja nijäugumise halt :D). Pärast seda suundusime poe eesotsa...otsides neid liibukaid ja valget pluusi. Liibukad leidsime, aga valget pluusi mitte,sest need olid kōik juba välja müüdud. Valisin siis oma liibukad välja mida tahtsin proovida...ja Thomas tegi ettepaneku,et ma aitaksin tal ka shopata. Ja teile teadmiseks ,et tal oli hädasti vaja uusi teksaseid ja roosat pluusi, mist al karderoobist puudus. Valisime siis kuskil 5 paari teksaseid välja ja roosa pluusi ja 4 paari boksereid. Suundusime riietusruumide poole. Thomas proovis omad asjad ära , tulles riietusruumist välja ja keerutades minu ees paar tiiru, küsides mu arvamust. Valisin kaks paari välja. Siis oli minu kord proovima minna ja Thomas ootas väljas. Ta on nagu Jannar....jäta aga kuhugile üksi ja juba ta hakkab kellegagi juttu ajama. Nii oli ka see kord. Mina olin kabiinis ja kuulsin ,kuidas ta jutustab ja naerab riietusruumi tüdrukuga. Mōtlesin küll, et mida värki, ta leiab sōpru ikka juba kiiresti. Panin liibukad jalga ja ühe roosa pikema pluusi ka ja läksin Tomile näitama. Te oleks pidanud ta pilku nägema. Ta tegi seda huulehammustamist nagu ta alati teeb ,kui näeb midagi seksikat. Tähendab ,talle meeldisid need liibukad..Tüdruk vaatas ka ja andis omalt poolt positiivse hinnangu. Kui ma päriselt väljusin ,ütles see sama tüdruk ,et seda azuu värki tahaks küll proovida. Ma ei suutnud ära imestada, mida ta just ütles, aga siis jōudis pärale,et Thomas oli sellest minu kokkamisest midagi vadranud, et see oli nii hea olnud ja ,et Julie tahaks seda veel proovida. My boyfriend and his big mouth. Lahkudes küsisin selle t[druku meili aadressi ,et saaksin siis talle selle retsepti saata, ta oi nii rōōmus ja ruttas paberi ja pliiatsi järgi. Läksimes siis maksma. Muh muh Thomas...ta ostiski mulle need liibukad ja bokserid, niisama. Kui lahe see veel on.
Üks asi oli siiski veel puudu: valge pikk pluus, mida ma taga ajasin . Seda ma PRIMARKIST ei leidnud. Pika otsimise peale otsustasime uuesti H&Mi minna. Ja ohnäe , suur valik selliseid pluuse nagu ma tahtsin. Valisin siis ühe välja ja Thomas ostis selle mulle ära...minu Shoppamine ja tema shoppamine olid nüüd korda läinud. Terve päev oli korda läinud ja me vōisime rahuliku südamega lahkuda....mina muidugi suure naeratusega, andes Thomasile suure musi tänutäheks...ja Thomas naeratusega, sest mina olin ōnnelik. Kōju jōudes pidin ma muidugi kekutama ja oma uued riided selga panema. Kōigile meeldis.
Vesipiip ei jäänud ka proovimata see päev, sest uus tubakas on siiski uus tubakas, vajas järeleproovimist. Plus piparmünditubakas. Proovisime seekord ka vesipiipu koos jääkuubikutega...MEGAAAAAAA!!! see on lihtsalt nii hea...kiiremini tōmbab wuuziks ja mōnusam on kurgule.Ausalt proovige. Vee sisse jääuubikud..mmmmmmmmm.

Finding neverhookah.

2009-10-29T16:57:00.000-07:00

Thomasil on nüüd kolm vaba päeva ja me magasime kaua ja kasutasime aega laisalt ära. Esmaspäev oli esimene vaba päev. Otsustasime, et kuna mu vesipiibul oli sütt vaja,et lähme linna Middlesbroughi, sest me teadsime,et seal peab kuskil vesipiibupood olema. Kuna mul oli samal päeval treening ka ja mu asjad olid mustad,siis Tom aitas mind selles osas välja , ja me viisime mu asjad keemilisse puhastusse. Järgi pidime minema kuskil pool 5. Seni oli meil aega Middlesbroughi minna ja aega surnuks luau. Enne veskari poodi jōudmist me muidugi töllerdasime linnapeal ringi. Keset linna oli üks suus ostukeskuste kompleks. Mina muidugi ei suutnud eemale hoida ja me jalutasime prakt kōikidest poodidest läbi, mille vaateakendelt oli paista stiletosid ja ilusaid kingi. Käisime The Moll’is ,megalahe ostukeskus. Käisime igast nurgapoodides ja vaatasime kingi,vōi noh mina vaatasin kingi. Suu tilkus küll ila,aga raha mul ju pole hetkel. Jalutasime sisse ühte kingapoodi ja seal olid täpselt sellist värvi kingad nagu oleks mu kleidile sobinud...ma haarasin ,et proovida. Kurat, 8 oli liiga väike. Ma ei mōelnudki küsida, et kas neil on suuremaid numbreid, sest tavaliselt poed panevad kōik välja mis neil on, aga Thoams kais peale,et siin ei käi asjad nii. Küsisin siis ,et kas neil on suuremat numbrit,ja oh imet oligi, 9. Proovisin siis seda. Kōndisin nati ringi ja otsustasin siis ,et ei. Ikkai liiga suured ja loksuvad. 8ja pool oleks olnud ideaasne, aga see pood ei tee pool suurusi. Ja need maksid ainult £10. Thomas oli muidugi nōus, et ta ostaks mulle kingad, kui ma tahaks. Mina nagu ma pōikpäine olen, puiklesin vastu. Siis jōudsime järjega H&M’i. Sinna ma lausa jooksin sisse. Tuttav pood ju. Muusika on seal alati hea ja hinnad pole ka kuigi kallid. Käisime veidi ringi ja mulle jäi silma üks mega ilus must kokteilikleit. No MEGA ilus. Ma pidin käed külge panama. Minu suurust küll polnud,aga ma salamisi lootsin ,et mahun 42 ära. Vaatasin hinda... teades, et kui ma tahaks ,siis Tom ostaks selle mulle, sest ta ütles pidevalt, et tal pole selle vastu midagi ,et mulle kingitusi teha. Vōtsin paar kleiti veel ja suundusin riietusruumi. Esimene kleit, mida proovisin,et läinud selga. See polnud tähtis. Järgmine, mida selga proovisin , pidi lihtsalt minema....see must ilus POSH kleit....väänasin mis ma väänasin,aga selga see ei läinud. Lukk ei läinud kinni ja alt oli ka veits kitsas. DAMIT. Ma oleks seda nii tahtnud.Jällegi üks asi mida ma ei saanud Thomasil lasta endale kinkida, sest need ei olnud minu mōōdus. Küsisime pärast ,et kas neil suuremat numbrit pole,ja öeldi, et homme tuleb uus kaup ,et tulge siis. Lootuses homes peale, et tuleb suurem number, väljusime poest. Thomas vaatas kella, meil oli umbes üks tund aega, et keemilisest mu asjad vōtta. Pidime kiiresti mōtlema, kui tahtsime veel vesipiibu poodi jōuda, kui seal üldse oli selline asi. Vahtisime ringi ja mōtlesime, et kes vōiks küll teada ,kus on veskari pood, sest Inglismaal pole vesipiip eriti popullaarne. Jalutasime mööda ühest videomängude poest , kus oli veel peae videomängude ja muud imelikku stuffy. Astusime siis poodi sisse ja Thomas küsis, kust vōiks leida vesipiibupoe. Kaks meest panid pead kokku ja suutsid meile ära seletada, kuhu minna. Me tänasime ja panime padavai minekut, et mitte aega kaotada. Tom tegi oma kuulsat kiirkōndi ja ma lin agu väike kutsu, kes üritas sammu pidada. Pärast pikka ja higirikast kōndi, jōudsime ühte neighbourhood ja seal ta oligi. Vesipiibupod, kus oli tubakat ja sütt ja isegi vesipiipe. Ostsime sütt ja piparmündi tubakat ja jooksime tagasi auto poole.
Liiklus oli ōudne ,sest kell oli viis pool viis ja kōik hakkasid vaikselt töölt koju minema. Autoderivid liikusid väga aeglaselt. Ōnneks saime kiiresti minekut. Tom peatas auto kinni keemilise juures ja ma pidin lihtsalt sisse minema j anime ütlema ja saangi oma riided tagasi. Mina läksin siis sisse ja ütlesin,et tulin oma riietele järgi, et Hazletti nimel. Naine aga avstas, et ta ei saa midagi välja anda, kui mul pole mingit piteli taolist talongi , mille Thomas sai, kui riided sinna viis. Palusin siis naisel oodata ja jooksin auto poole. Mina:“ See naine ütles ,et mul on mingit piletit vaja, et oma riideid kätte saada”. Thomas:” Ah kurat jah(sobras oma tagataskus ringi), selle ma unustasin üldse ära!” Jooksime siis sinna tagasi ja Thomas sai paar sarkastilist nalja,et unustas kōige tähtsama asja. Sain oma riided tagasi puhastena ja sōitsimegi kodu poole. Selleks päevaks oligi kōik. Järgmine päev uue hooga, Sest siis oli Thomasi 2 vaba päev...

Today home with Julie and John.

2009-10-18T09:58:00.000-07:00

Täna oli ärkamine raske,sest Thomi tuba oli külm nagu lihalett. Ja ta pidi täna varem tööle minema, kell 12. Erinevalt minust on Tom hommikune inimene, with his morning Glory, if you know what i mean. Ta pinnis ja pinnis mind, kuid ma ei andnud järele,nii et ta sai kōvast korvi....seekord. Vōtsime selle asemel üksteist kaissu ja magasime veel mōni minut. Kell oli kolmveerand 11 ja Thomas pidi tōusma. Togisin teda sōrmega, kuni ta vodist välja roomas,vōi ōigem oleks öelda veeres. Veel enne,kui ta pōrandale otsustas veeleda, jōudsin ta seljataha ennast nihutada ja talle suure kalli teha. Ta armastab seda. Ja minule meeldib seda anda.
Thomas pani oma töö uniformi selga ja läks allakorrusele kiirele teele. Mina vahetasin oma ööriided päevaste vastu ja koperdasin ka alla teed jooma,enne kui Tom jōuab ära minna. Pööningutrepist alla mines pesi Tom veel hambaid...sinna oli ka minu suund. Enne hambaharja haaramist pöörasin pilgu korra peeglisse, et aimu saada, mis nägu mul täna peas on...ōōōōh, mida kōōma. Kiire külm näoloputus oli sama vajalik kui Thomasi toakoristus eile. Parem. Tänane hommiku tee oli väga meeldiv, sest Julie avastas, et ta saab mulle paar oma kinga ja riideeset maha parseldada. Ja mmmh, kui ilusad üks paar oli, ja need läksid mulle isegi jalga. Meil on enam vähem üks jalg. Niiet Julie andis need mulle, milline ema. Kingad on nii nunnud ja Tomi arust sobivad ideaalselt minu musta kokteilikleidiga. Kallistasin Juliet kōvasti tänutäheks. Ja need paar korda,kui ma olen teda kallistanud on ta alati nii pehme olnud, sest tal on siis alati seljas olnud see ülimalt pehme hommikumantel. “Mmmmmm”, mōnus. Edward kihistab alati naerda, kui ma mōne tobeda nalja viskan , vōi kui ma mōne näo ette manan.
Thomas läks tööle ja mina tegin endale tee ja hommikuhelbe kausi. Istusin elutuppa ja ajasin veits Juliega juttu. Palusin ta käest abi Bootsi kandideerimise asjus. See on üks pood, kuhu ma üritan tööd saada. Läksime üles Johni arvutisse ja üritasime midagi korda saata. Inglismaal on pagana raske tööd saada, sest sa pead nii palju vaeva nägema, et üldse asju üles leida ja aru saada. Vaatasime läbi kōik tööpakkumised , mis ma olin Thomasiga Jobcenterist välja printinud ja leidsime paar kohta, kus peab cv kohale viima ja Julie oli rōōmuga nōus mind sinna viskama. Julie lippas dushi alla ja peale seda, kui ta on end korda seadnud, siis me lähmegi. Ma olen juba nüüd närvis.
Ongi aeg minna. Juli kirjutas minu eest Coverletteri ka, et cv-le vürtsi lisada. Pani need ümbrikusse ka ,et esinduslikum välja näeks. Sōitsime Collectable’sse ja vōtsin autost ümbriku, kus oli peal nimi ,kellele see cv minema peaks. Enne minekut aga, nagu Mann ikka olin ma unustanud paar asja maha. Nimelt need Jobcenterist väljatrükitud lehekesed, kus on kirjas info mis nimi millise poega kokku läheb, sest me unustasime. Helistasin siis Johnile ja küsisin järele. Tema ütles, et mark läheb Fankie & Bennyga kokku. Collectables pidi siis olema Gemma. Parkisime auto ära ja ma vōtsin ümbriku kaasa. Pöördusime ühe töötaja poole,et kuhu me saaks oma cv jätta. Tema palus enda kätte ,et ta annab siis pärast Markile üle. Vaatasin hirmunult Juliele otsa...pagan me vōtsime ju vale ümbriku kaasa... Ma oleks talle äärepealt vale ümbriku sokutanud. Vabandasin siis ja lippasime autosse tagasi ōiget ümbrikku tooma. Tagasi poodi sisenedes oli juba Mark ise kohal. Niisiis otsustasime ,et ma annan isiklikult selle talle üle. Ootasin järjekorras ja küsisin Julielt ,mida ma peaks ütlema, sest sōnad olid sassis ja närvid mängisid mallet. Julie luges mulle lause ette:” Hello, I’m interested on forking for Christmas, can i leave my cv please?” Midagi sellist. Mees naeratas ja jaatas...nii lühike see siis oligi. Mitte midagi rasket. Läksime siis autosse tagasi ja suundusime Frankie & Bennysse. Restorani moodi asjandus. Seal küsisime kohe ōiget inimest ja sain oma cv sinna ka sisse.
Morrisons oli seal samas ja Julie teadis, et nad otsivad ka inimesi tööle. Sōitsime sealt ka läbi,sest Julie pidi nagunii poodi ka minema. Küsisime, et kas nad vōtavad uusi inimesi ka jōuludeks tööle ja selgus, et neil on isegi applicationform. Vōtsin selle koju kaasa. Ja siis läsime shoppama. Damit, Inglismaal on ikka kōik vääääääga teine, kui asi puudutab puuvulju ja jäätiseid. Banaanid on neil kobarate kaupa välja riputatud, samuti pisipisi kotikesed viinamarjadega. Väga imelik, aga Julie ütles , et need on üksikutele inimestele, kes ei taha palju. Jäätised on ainult pakkides hulgi. Üksikuid jäätiseid nad poodides ei müügi. Väga halb. Sest kui ma tahaks ühte jäätist ei jää mul mud üle , kui osta terve karp. Siin on isegi krōpsud sama süsteemiga. Megapakkides on sees veel pakid, mille sees on lōpuks krōpsud.
Laadisime käru täis ja auto poole punnu. Pean tunnistama, ma pole kaua aega näinud nii täis ostukäru. Nüüd teeb Julie pastabologneesi ja mina tahtsin minna jooksma, aga vist otsustasin umber nagu näete. Olen korralik ja kirjutan teile memuaare, mida saaksite lugeda. Ainult teie heaks lähen ma siin istudes paksuks. Ōnneks on mul aga homme 2,5 tunnine trenn. Huuh, jumal tänatud.

Still day one.

2009-10-14T15:20:00.000-07:00

Leppisime tegelikult Thomasiga kokku,et kui mina autosse istun, siis ma panen oma mp3-me mängima,aga ma olin selle juba suurest ootamisest tühjaks kuulanud. Ma eeldasin,et nende teed on rohkemautosid täis ja et on raskem sōita, aga tema ei suutnud parklastki väljuda. No autosōidu kohta vōib öelda,et tal on raske gaasijalg, nagu Kerttulgi (sorry Kerttu). Toyota corolla vōttis tuure üles ja meeleolu muutus lōdvemaks. Üritasin olla normaalne ja käituda nagu ma poleks närvis, aga närvilisus muutus kiiresti sarkasmiks ja ülimaks hüperaktiivseks uudishimuks. Mōni laul , mis Tom i- Pidist tuli, oli ka minu jaoks kaasalauldav: mōnus. See kestis umbes 45 minutit ja olimegi tema maja ees. Keegi oli akna taga ja vaatas kardinatest välja, kähku nägu peitu! Mōte oli küll,et kuradi uudishimulikud, et juba akna peal. Pärast tuli välja ,et see on kōigest naaber hommikumantlis. Thomas elas hoopis kōrvalmajas. Läksime tuppa ja kōik juba ootasid. Jalanōud jalast nagu korralik Eestlane ja juba pakuti teed. Kōik vōtsid teed. Emale (Julie) tegin tervituskalli ja ta venna boyfriendile ( Jonny) tegin ka kalli. Nathanialile ma kali ei tenud, ta nagu ei paistvat seda thatvat, ma ei teagi täpselt, ei surunud ka peale. Thomas vedas mu kohvri üles ja ma läksin elutuppa, et kōigiga lähemalt tuttavaks saada ja reisimuljeid jagada. Kohe alguses nad olid väga sōbralikud ja juba naljad lendasid igasse kanti , koos minu naljadega. Tee saabus ka varsti ja sain oma esimese SUURE kruusitäie Inglise teed koos piimaga. Kui tee lōpetatud, siis läksin korra kööki,sest John tuli koju, Tomi kasuisa. Alguses andsin küll kätpidi tere, aga siis otsustasin umber, sest ta oli nii rōōmsameelne ja ütlesin käsi laiali sirutades:”Aah, give us a hug.” Ta vōttis selle rōōmuga vastu. Hiljem tegi Julie suppi,mis oli huvitava maitsega, aga hea, toitev. Rääkisin ta emaga juttu igasugustel teemadel. Ta oli nii tähelepanelik ja kuulas hoolega. Lihtne oli temaga rääkida. Pärast tulid ka Nathaliel ja Joni alla oma toast ja kööki juttu ajama. Mega lōbus, nad kohtlesid,mind nagu perekonda. Nats pärast seda läksime Thomiga üles, et natuke puhata ja niisama Chillida. Siis ta muidugi andis mulle minu kingitused, mis tal varuks olid: minu vesipiip ja lōhn Black XS. No vesipiip oli esimene, mis kasutusse läks. Megaaaaaaaaaaa häääääääääää oli!!!!!!! Tänasin Tomi suure-suure kalliga, mis ei tahtnud lōppeda, kuid kuna mul hakkas ebardi tunne juba,sest ma tean ,mida ta minu vastu tunneb,siis ma tōmbusi eemale, enne kui midagi mud oleks juhtuma hakanud.
Kuna Thomas pidi samal päeval tööle minema,siis ta ei saanud eriti kaua olla ja seadsis ennast valma.
Ōhtupoole tuli ka tema teise venna Luke tütar, Lydia, ja ta naine, Donna, meie juurde. Thomasi vanemad hoiavad oma pojatütart regulaarselt, kui Donna bingoōhtutel käib. Julie oli juba tema tarvis varem plastiliini ja mingi mänguplastiliini välja vōtnud. Tegin käetervituse Donnale ja kohe pärast seda oli Lydia täielikult minu, Nathanieli, Jonny ja Julie meelelahutada. Kuigi Lidya on kōigest 2 aastane, ei tundu ta nii noor,plus ta vanemad on pikad, mis lisas vanust veel juurde. Ta on ka väga tark ja vōtab kiiresti ōppust. Ma hakkasin talle vist meeldima,sest ta enne magamaminekut küsis,kus Mariann on. Ma arvan et see oli osalt sellepärast, et ma viskasin teda ōhku paar korda. Ja ta tahtis pidevalt veel.
Kui Thomas töölt tuli, oli esimene asi vesipiip, mis me hakkama panime. Panime mu uhiuue piibu kokku ja türgi tubakat ka ja tōmbamine vōis alata.....mmmmmm... . Meiega liitus pärastpoole ka Jonny. Enne veskarit ja enne Thomasi tööleminekut unustasin veel mainida, et me jämmisime kitarridega. Vōi noh Thomas ja Jonny tegid, mina liht ümisesin kaasa. Nii chill oli. Aga üks asi on kindle, esimesed kaks ōhtut olin ma vesipiidunarkar, kui nii vōib öelda.

Get your white butt into Englands adventure. day one

2009-10-14T13:41:00.000-07:00

Nonii, olengi inglismaal ,lōpuks...vōttis oma 12 tundi ja natuke peale aega, aga see oli seda väärt, uskuge mind.Totaalselt seda väärt.

Niisiis, minu retk algas kella 7.30-se äratusega. Enne seda ma jōudsin öösel veel kohvrit vahetada, sest mulle selgus, et meil on ka ju väiksem kohver, mis kaalub poole vähem. Pakkisin öösel kohvri ja lōpuks uinusin alles kella 3-me paiku. Hommik algas tōusmisega kahekäpakile oma voodis Paides, mida ma igatsema ei jää.Astusin sealt välja, vasaku jalaga nagu alati: sellest ei tule kunagi midagi head.And trust me when i say it. Nagu ikka oli juba eelmine ōhtu ärevus suur, kuigi ma seda endale ei tunnistanud. Esimene samm on ju selle eitamine.Ma pidin Katsiga linna saama, aga ma ei teadnud täpselt mis kell see juhtuma hakkab, nii et ma tōusin ekstra varem, mis tekitas suuri raskusi, sest suurema osa oma siimaani kodus oldud ajast ma patseerisin oma laisa persega voodis kaua magades. Seadsin oma sammud vannitoa poole oma igahommikust rutiini tegema: nägu ja hambad. Emaga tegin suure kalli, mis mulle pisara silma tōi ja nagu alati, ka talle. Hommikuseks söögiks otsustasin mune praadida mōnusa singiga vōileiva vahel..mmmm, mōnus. Ja siis veel üks kalli emaga, sōnad peale loetud ja minek. Kerttu lubas mind lennujaama ära saatma tulla, aga nagu Kerttu ikka, jäi ta pisut hiljaks:pool tundi,sest selgus, et number 2 bussid ei sōida nii tihti. Kui lōpuks check-ini tuli minna suutsin ma sinna jätta ka oma rahakoti, tüüpiline mina. Hiljem siiski taipasin ja läksin tagasi. Rääkisime Kerttuga kōigest mis seal vōiks juhtuda ja oligi aeg väravatest läbi minna ja ōige värav üles leida. Sellega sain ōnneks hakkama,sest eesti lennujaam pole ju nii suur.Lend ise oli aga vääga pikk, vist 4 tundi. Aga ōnneks sain istuda eestlanna kōrval, kes on ühtlasi ka Paide gümnaasiumi infojuht. Ta oli nii kena ,et pakkus mulle kommi,juhuks kui kōrvad lukku lähevad. Ja me rääkisime ka päris palju. Meil oli ka millest rääkida,sest me elasime kunagi ühes majas ja mu vend Jannar sai ta pojaga väga hästi läbi. Meist paremal istusid Eesti poised,kes juba lennu alguses kugistasid Vanatallinnat alla. Neil oli küll päris naljakas.
Enne London Stansted lennujaama jōudmist me arutasime,kas ma jōuan tunni ajaga lendu vahetada ja tuli veel välja,et ma ei saa oma kohvrit kohe Newcastelisse saata,sest Easyjet ei pakuseda teenud, nii et ma pidin oma kohvri uuesti Londonis välja vōtma ja uuesti Check-ini minema. Mōtlesin,et tunnist ajast piisab küll,aga kui ma lennujaama jōudsin, siis selgus et ma arvestasin ajavahe valesti ja mul oli umbes 10 minutit aega, et oma kohver kätte saada ja check-ini joosta, enne kui see kinni pannakse. Ja türaa, kohvri rada venis ja venis nii kaua, et kui ma oma oma lōpuks kätte sain oli kell juba 19:20 ja check-in pandi kinni 19:10. Ma olin omadega perses,aga ma proovisin ikkagi. Jooksin kiiresti sinna ja palusin abi ,et ehk nad vōtavad veel lennu peale. Retseptsionist ütles küll kohe,et midagi ei ole enam teha, aga ta kontrollis ikkagi. Lend oli juba suletud. Järgmine lend Newcastelisse läka aga alles järgmine pave kell 8:40. “Homme on juba liiga hilja,” mäletan ennast umbes ütlevat.Pisar silmis tänasin ma teda ja segaduses istusin lähima pingi peale, mōeldes mida edasi teha. Esimesena helistasin muidugi Thomasile, et öelda millega ma hakkama sain. “ Thomas, im in biiig trouble, missed my flight to Newcastle!!” Küsisin küll,et kui kaa sa siia sōidaks,aga kuna tal oli järgmine pave töö, siis kui ta oleks londoni sōitnud ja tagasi,oleks ta hiljaks jäänud,sest sōit oleks kokku vōtt umbes 8 tundi ainult sinna,aga tagasi ka. Nii,et ma pidin infot küsima järgmise lennu kohta ja helistasin jälle Thomasile,et küsida mida ta sellest arvab,sest ma pidin seal ootama kuskil 8 tundi. Ei jäänud lōpuks midagi üle ja ma ostsin selle ära- 38£. Raha läks raisku,see oli väga pahameelt tekitav, aga noh mis teha, seiklusterohke vähemalt. Mis siis mud üle jäi kui oodata. Istusin siis oma kodinatega maga ja hakasin mōtlema mida ma selle 8 tunni peale hakkan. Muidugi ei saanud ma vōimalust kasutamata jätta ja lannujaamas veits shopata, kuid siis ki ainult veit näksimist, ja noh üks ajakiri ka et ma saaksin seal pilte maha jooonistada. Ja oh jumal mitu korda ma vetsus käisin . Kōigepealt pidin ma ju riided ära vahetama,sest kui ma selle kohvriga joksma hakkasin, siis minu higitaset teades, polnud need kuivad ja ma ju ei saanud Tomile niimoodi vastu minna ja teda kallistada. Vahetasin riided ära ja läksin tagasi oma kohale pilgile lösutama. Mega annoying oli see, et iga kord kui ma kuhugi läksin ma pidin ju oma kobinad ka kaasa vōtma,sest ma olin ju siiski Londinis,kus igaüks vōib sulle kotijooksu teha vōi nagu Thomas praegu ütles,et kōik kohvrid,mis jäävad järelvalveta vōetakse ära,viiakse suurele tühjale väljale ja lastakse ōhku. Päris lahe ju. Oodates tuli minu kōrvale üks mees,küsides ,kas see koht minu kōrval on vaba,vastasin jah. Aja möödudes suutis ta vaikselt nokkima hakata aka magama jääda mida mina ei suutnud. Kōige rohkem mis ma selle aja sees kui ma ootasin magain oli vist umbes tund ja pool.
Lennujaamas vōib ikka igasuguseid sulelisi kohata. Minust pink eespool istus üks naine, blond ja koos oma pojaga. Alguses polnud ta väga silmapaistev,aga aja möödudes hakkas ta lärmi ja segadust tekitama ja teisi reisijaid segama. Mitte muidugi paha pärast. Tuli välja, et ta on päris Soomest ja,et ta lendab kuskile Hispaaniasse, aga ta oli vahemaandumisega ja kohver saadetakse otse sintpunkti. Tema aga oli ostnud endale Bacardi pudeli ,mida ta nüüd ei saanud muidugi kaasa vōtta,sest käsipagasisse pole alkoholi lubatud ja vedelikku ka ainult teatud kogustes ja ta üritas seda igale ühele maha parseldada. PLUS ta oli vääääääga purjus. Ma olen päris kindle, et ta vōttis salaja lonkse sealt pidelist, et seda mitte raisku lasta. Tema pojast hakkas küll kahju,et ta pidi seda taluma. Naine palus üle meie piknkide kōigilt abi ,et ehk keegi ostaks ära ja pöördus siis natukese aja pärast järgmise abipalvega. Küsis,kas keegi mōistab inglise keelt.Kōik nagu püütsid pilku ära pöörata ja mitte välja teha, mida tōsimeeli üritasin ka mina,aga siiki vōtsin julguse kokku:” i can speak English.” Ta tuli minu juurde, et tal on Nokia telefon ja tal on hädasti vaja saata sōnumit, kuid telefon on kinni kiilunud. Soovitasin tal telefon korra välja lülitada ja siis uuesti proovida. Teate, kui ta minu juurde tuli, siis ma oleks vōinud ta hingeōhust üksi purju jääda. Silm oli tal ka juba kōōrdi nagu Tartu on Tallinnast. Rääkida ta aga siiski veel suutis. Ta tänas mind ja istus oma kohale tagasi.
LōPUKS sain ka check-ini kuskil 5 paiku hommikul. Seal on ikka väga karmid reeglid kui metallidetektoritest läbi lähed.üks naine pidi isegi saapad ära vōtma. Teisel pool pidin ikkagi ootama,kuni peale hakatase laskma. Oodata tuli umbes 3 tundi, ma enam ei mäletagi nii täpselt. Sain siis lennu peale ja suutsin veel stuardessidele ka ilusat hommikut soovida, sest exitment oli jälle nii suur.Kuhtun ju Thomas Edward Hazlettiga, keda ma olen umbes 5 aasta tundnud ja nüüd lōpuks see juhutb. Ma ei suutnud mitte naeratada ja tōsine olla. Ōnneks sain ma koha akna alla, mi soli hea, sest ma vahtisin sealt pidevalt välja, ilma, et ma peaks mōtlema sellele,et lennates hakkab mul ju halb.
NEWCASTLE aiport. Should i write in English finally or not . Eii, siiski mitte isegi mitte Edwardi rōōmuks, kes mu ōla peal hetkel chillib. Seekord ma ei pidanud kaua oma kohvrit ootama,sest see oli esimene,mis välja tuli. HUUH!!! Lippasin veel korraks WC-st läbi,et viimale liff anda, enne kui ma ennast Thomasi embusesse uputan. Siis tegin ühe suure hingetōmbe ja astusin ustest välja. Süda peksis meeletult ja ärevus oli oodatust suurem. Kedagi polnud aga veel seal,sest ta hakkas umbes siis sōitma, kui ma ōhku tōusin. Ja ma natuke jooksin ka kui lennust maha sain,sest tahtsin end korda teha. Uskuge mind, iga inimene, kes uksest tuli saatis minust läbi sellised värinad, et oppa. Ma peaaegu palvetasin, et see poleks tema,sest ma olin nii närvis. Süda peksis ikka veel meeletult. Püüdsin leida sobivat poosi milles ta mind märkaks. Leidsin lōpuks sobiva, kuid teda polnud ikka veel siin. Mida värki!!! Küsisin lähimalt inimeselt kella, sest mu oma telefoni aku oli tühjaks saanud,nii et ma ei saanud talle helistada ka ja küsida,kus maal ta on. 15 olin juba umbes oodanud. Siis hakkas mulle kohale jōudma,et äkki on sealpool ka mingite saabumiste väravad ja ta ootab hoopis seal,teadmata, et mina olen hoopis siin. Vōtsin oma kohvrid kaasa ja kōndisin teisele poole. Süda ikka veel kurgus kinni ja jalad pooleldi makaronid. Jep, mul oli ōigus, seal oligi International arrivals, aga mina lendasin ju Londonist, mitte teisest riigist,daaa Thomas...mōtle, mōtle. Ja niipea,kui ma sinna jōudsin, seal ta oligi:pruunis nahktagis ja pikk, kōōludes üle ääre vaadates, et miks ma juba ei saabu. Ma olin suht shokis alles ja ei teadnud kuidas talle läheneda,sest ta oli seljaga minu poole. Mōtlesin ,et kuna sarkastiline nali muudab asjad minu jaoks alati lōdvemaks, siis otsustasin teda ehmatada. Kuna ta mul oli vōimalus ennast posti taha peita, kasutasin vōimalust. Ma olin valmis rünnakuks. Here we go i told myself. “ Psssssssssssst!!!!!!!!!!” Ta vist ei saanud aru kust see tuleb ja pööras natuke ennast minu poole. Ta vist sisimas teadis, et see olen mina,aga ei pööranud nii suurt tähelepanu sellele. Paari sekundi pärast tegin suuremat halt:” Thomaaasssss!!” Ja siis ta taipas....vaikselt....ma hüppasin suure käraga välja ja ehmatasin teda. Thomas:” AAAAAAAAAAAHHHHHHHHHH!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!” (really falsetto and with a real womanly voice) Ja väääääääga kōvasti, kōik pöörasid meie poole ja vaatasid imelikult, mida facki. Ja tema shokk kandus ka ta kehakeelde. Ka pōlved läksid nōrgaks ja ta krabas postist kinni, et mitte maha kukkuda. Ta taastus umbes 5 sekundi pärast, ...ei tegelikult tehke sellest umbes 7. Suur kalli tuli pärast seda, kuigi see oli vääääääga väääääga awkward ja ta oli veel sellest ehmatusest näost punane. Ta maksis parkimise eest ja me suundusime välja. Autosse üritasin ma muidugi sisse tungida juhi kohale. Pagan....ta toetas oma käe ōrnalt mu seljale, nagu mehed ikka viisakusest teevad ja juhtis mind siiski ōigele poolele, sest ma olen ju Inglismaal, kus rool on teasel pool ...dumbass. Istusime autosse ja sōit vōis alata.
JäTKUB...